Paus

Oeh, nüüd on nii pikk-pikk paus tekkinud. Ei saagi aru, kuhu see aeg kaob, kuhu suvi kadus..

Suvega muutus meie peres ja elukorralduses ikka väga palju, sügise ja lasteaia-aasta saabumisega peab hakkama jälle uusi elukorraldusi tegema. Meie perre lisandus 10 uut pisikest varvast, kes enamus aega meie elu-olu dikteerib ja keda üritame vaikselt enda harjumustega tasakaalu viia. Siiani on päris kenasti sujunud, kuid suurema lasteaeda minekuga peame isegi hakkama kõike uuesti ümber harjutama (ehk enda uneharjumusi). Hetkel on tunne, et see saab keeruline olema, uni on armas ja kes siis sellest loobuda tahaks.

Ja mis rääkida, suvi saab kohe kohe läbi, jälle on viimane augusti nädal käes ja september koputab juba vaikselt uksele. Nii palju suveplaane on teostamata jäänud, ehk siis ootavad järgmist suve? Või ülejärgmist? Kes teab, ootele need plaanid jäidki, kuid ühel ilusal suvel saavad needki teostatud. Hahh, või siis tekivad juba uued plaanid, seegi pole ime.

Raamatuid on tegelikult mitmeid loetud, kud neist peaks vist eraldi teema tegema, siin võivad nad kuskile kogu üldise loba sisse kaduda ja pärast on endal keeruline neid otsida. Olen avastanud, et siia on hea neid postitada, pärast on hea lihtne leida ja meelde tuletada, kui keegi mõnda soovitust soovib. Ja endal ka hea logi pidada, mälu võib vahest ju alt vedada.

Vahepeal olen käsitöölainel olnud, kuid hetkel hakkab ind vaibuma, ehk on see ideede kogumise aeg. Tuleb ju ikka endale korralik ports ette koguda, siis saab valida, mida teha. Ja nii tekib ühest ideest teine ja sealt tuleb veel omakorda mitme asja peale hoopis veelgi huvitavam mõte, mis tuleks teoks teha. Või lõpuks avastan, et mitu asja on tegemata, sest lihtsalt on tahaplaanile vajunud. Oh see keeruline elu. Aga positiivselt võttes on siis jälle mida teha.

Advertisements

Ja puhkus on alanud

Ekstra vist minu laisklemise ajaks on saabunud ilusad ilmad, suur põhjus rõõmustada. Teisest küljest jälle siis tahaks nii palju õues askeldada ja teha, kuid mõningad tubased toimetused tuleks ka ära teha, milline keeruline valik.

Esimesed päevad kodus on kuidagi kaootilised, ei oskagi midagi teha, rutiin on segamini löödud. Tahaks ju kõike jõuda, ideid tulvab järjest peale kuid üle ei tasu ka pingutada. Vähemalt üks suur käik sai tehtud, olen pool aastat pidanud juba beebit vaatama minema ning sain selle käigu tehtud just tänu puhkamisele. Õnneks suurem viiruste aeg on möödas ja nüüd oli juba palju kergem minna ei pidanud nii palju kartma, et pisikesele põnnile miski koleda asja koju viin. Kui kiirelt need nunnukad ikka kasvavad, alles ta nagu sündis ja juba on poole aastane. Müstika.

Eelmine kuu plaanisin ühe suure ostu teha, leidsin sobiva toote- kasutatud, kuid korralik ja hind selleks hetkeks täitsa taskukohane. Leppisin müüjaga kokku, et ta mõõdab asja ära ja saadab mulle kullerteenust kasutades. Ja loomulikult, mul oli ikka väga hea meel, et üks suur ost saab jälle tehtud. Aga järgmisel päeval teatas müüja, et kahjuks ta ikkagi ei müü, kuna tema vend soovib antud asja oma perele.. Mnjaa, olin löödud, ikka täitsa kurvaks võttis. Osaliselt ma muidugi saan aru, et kui oma pere, siis oma pere ja ikka tuled vastu. Aga teisest küljest oli natuke inetu käitumine, et minuga oli kõik kokku lepitud ja ma olin juba selle asjaga arvestanud. Kui positiivsest küljest võtta, siis ta vähemalt teatas, et ei müü mulle ja vabandas viisakalt. Eks see ole vist elu, paratamatult tuleb erinevaid lööke.

Üks suur projekt vajab kiiremas korras alustamist, kuid ma ei ole kohe kuidagi tegudeni jõudnud. Plaanin juba mitmendat kuud, et hakkan beebitekikest heegeldama, kuid praeguseks on mai kuu juba käes ja aeg tiksub armutult. Olen lugenud ja uudistanud nii paljusid erinevaid tekste lõnga valiku kohta ja polegi seda päris õiget leidnud. Panustasin sellele, et ühel hetkel lähen poodi ja katsun lõngasid ning siis valin välja aga sedagi pole jõudnud.. Aga võtan end käsile, kaua võib looderdada ja mitte teha?! Mustri osas pole ka veel 100% kindlat ettekujutust, kuid vähemalt ideed on olemas.

Nagu näha, mõtteid on palju, mind on üks ja kõik on ikkagi tegemata. Ja tegelikult ma ei ole enda vastu nii karm, et kõik peab nüüd kohe ja praegu tehtud olema, küll kõik vaikselt tehtud saab ja ise ka piisavalt puhatud. 🙂

Ei oska pealkirja panna

Viimasest kirjutamisest on tõesti märgatavalt aega möödas. Elu on nii kiire või vähemalt endale tundub. Oma osa on selles kindlasti energiapuuduses ja õhtuses laiskuses. Kodu-töö-kodu-pere ja mõned lisaasjad veel ringi ning muud ei jõuagi teha.

Vahepeal on ilmad nii mõnusad kevadised (aga vastikult tuulised), et lausa tahakski ainult õuemõnusid ja värsket õhku nautida. Paar päeva tagasi põletati töökoha läheduses puulehti ja no selline mõnus kevadefiiling tuli sisse. Rääkisin mehele seda ja ta hakkas naerma, et ma olen ikka imelik, et naudin sellist koledat haisu. 😀

Ma täitsa imestan kui vähe ma jõuan, sõbranna beebi ei olegi enam nii beebi aga ma pole teda siiani vaatama jõudnud. Nüüd puht juhuslikult sattusin arstilt tulles temaga kokku ja nägin selle imearmsa väikese inimese ära. Ja siis ma taipasin, et olen lubanud juba pea paar kuud külla minna aga sinna see asi on jäänud. Oma osa on sellel ajapuudusel ja lisaks haigustel- ei taha ju pisikesele haiguseid viia, eriti kui enda laps on haige. Ja ei taha ka enda lapseta minna, temagi tahab ju kodust välja pääseda ja pisikest näha. Tundub, et praegu on miski lõputu nõiaring üldse.

Täna, veidra ilmaga vabal päeval, naudin ma niisama laisklemist. 😀   Ilm on, nagu mainitud, kahtlane ja mõtlesin, et naudingi lihtsalt olemist. Laps ka õnneks ei pahanda, et ma laisk olen- tema istub oma legodega ja ehitab aina uusi asju ning demonstreerib mida haige olles on juuurde õppinud (jah, jälle oli natuke tõbine ja sai issiga koos kodus olemist nautida). Viimase aja põhiasi vist ongi haigused.. Tööl juhatajagi juba mainis, et nii paljud töötajad on haiged, et tema jaoks on see juba müstika. Tundub, et see aasta on kohe kuidagi eriliselt pisikuterohke.

Minu tööaeg hakkab selleks aastaks läbi saama ja kohati päris kahju. Just sellest, et ma olen juba sisse elanud ja tööl käimine on kohati hea rutiini tekitanud ja üldiselt on kolleegid toredad. Õnneks see muutus toob elule veelgi positiivsema tooni ja töökoht jääb mulle alles, kui soovin sinna tagasi minna. Kujutan ette, et töölt koju jäämine on alguses sama raske, kui algselt oli tööeluga harjumine. 😛  Ja eks tegelikult nii ongi, elu annab meile huvitavad väljakutsed.

Vahepeal tekkis mõte, et võiks oma kirjutised parooli alla panna ja privaatsemalt jätkata. Et siis saaks end vabamalt tunda ja ehk rohkemgi emotsioone edasi anda. Hetkel on nii kahevahel tunne, kirjutan küll endast ja enda elust, kuid miski aga on kuklas, millest ma veel aru ei ole saanud. Eks seedin seda mõtet mingi aja ja küll see õige tunne ka tuleb, et mida teha.

Pikk pikk paus

Olen väga pikalt juba kadunud olnud. Või siis olen tööelu-pereelu ja igapäevaelulisi toimetusi püüdnud korralikult paika sättida leida nende kõige vahel endale sobiv tasakaal. Eriti keeruline tundub see kõik haigusteperioodil.

Haigustest rääkides, siis gripp lööb laineid ja üha rohkem inimesi haigestub. Meie preili suutis endale samuti midagi külge haakida ja ikka nii koledalt, et peale paari päeva köhimist ja õhtuseid palavikke viisin ta perearstile, kes vangutas pead ja kirjutas antibiootikumid välja ja hingamise leevendamiseks samuti rohu. Ja see kole nohu ning lisaks magamatus tekitasid endalegi korraliku masenduspunkti ning ikkagi lapsega hoolduslehele jäämise. Preili ei olnud nõus rohtu võtma ja teised pereliikmed andsid alla ja ütlesid, et nemad temaga sõdima ei hakka. Tegelikult saan sellest aru, isegi ei taha sõdida, kuid preilike ei ole nõus heaga rohtu võtma ja kurjaga samuti mitte, korra andsin lausa vägisi (jah, karm vanemlik tegevus, kuid miski muu ei aidanud). Aga sellest andmisest muutus midagi, järgmine kord sõdis vastu kuid meenus, et vägisi andmine ei olnud parem, siis ta streikis kuid ikkagi lõpuks oli nõus vabatahtlikult rohtu võtma. Kui nüüd saaks kuuri veel korralikult läbi teha, siis saaks kergemini hingata. Muidugi jäin ise pooleldi haigeks, mees samuti ja nii me nüüd siis köhime-aevastame-nuuskame üksteise võidu.

Lasteaias käimine on preilile nii meeltmööda, et haigusega koju jäämine tegi ta väga õnnetuks. Kardan isegi, et nüüd paarinädalane paus ehk tekitab väikese tõrke ja enam ei jää ta nii hea meelega sinna. Aga loodame parimat ja ehk läheb terveks saades sama rõõmsalt oma sõpradega mängima ning õhtu saabudes ei taha ära tulla.

Kuna tööl käimine ja õhtul kodus tegelemine võtab energiat vähemaks, siis enda tegevusteks ei olegi nii väga aega jäänud, kahjuks.Olen suutnud paar raamatut vaid läbi lugeda ja alustada uue heegeldamisprojektiga (seda juba kuu tagasi aga ikkagi ei edene). Ei teagi, ehk talvine energiapuudus ja pime aeg mõjutavad ka veel lisaks ja nii ongi ainult rutiinsed tegevused hetkel päevakorras. Aga tundub, et mida valgemaks läheb, seda suurem tegutsemiskihk hinge poeb.

Maal elades on hästi kihvt vabu hommikuid kohvitassi taga veeta ja vaadata mis teiselpool akent toimub. Eile hommikul vaatasime ja imestasime mis imelik loom meil aia taga ringi uudistab- oleks nagu rebane aga kuidagi niru, ehk šaakal? Pinokli ja google abiga tuvastasin, et see on ikka üks väga niru rebane. Ei tea kas talv raske ja süüa pole saada nii palju või tõesti mõne haiguse käes vaevlev loomake. Nädalake varem nägime üht eriti ilusat rebast, uhke kõnnaku ja veel uhkema kasukaga, kohe aru saada, et hea tervise juures loom.

Ma ei hakka igaks juhuks pikemalt kirjutama, siis hakkab kogu teema lohisema. Proovin lihtsalt tubli olla ja tihedamini siia ära eksida, siis on hiljem tore miadgi lugeda ja meenutada.

Ajakadu

Juba ongi oktoober lõppemas ja koledalt kõledad sügisilmad käes. Kuhu suvi kadus? Kuhu soe sügisilm jäi? Kuhu soojakraadid hajusid? Brr, tuul ja nibib-nabin soojakraadid..

Viimasel ajal tundub, et aeg lihtsalt kaob nii ära, et ei olegi teda olnud. Kindlasti mängib rolli ka tööl käimine- kindel rutiin, kellaajad ja koju tulles kodused toimetused. Alguses oli ikka raske harjuda, pole ju õieti tööl käinud, ainult nädal kuni paar asendamas ja see oli ikka väga lihtne. Nüüdseks olen juba 2 kuud tööl olnud ja tundub, et kõik hakkab järjest loogilisem tunduma. Vähemalt ei ole seda segast tunnet, et kunas ma mida teen, millega mida teen ja kui kaua miski aega võtab, lisaks teiste olulised kellaajad, mida pean teadma. Eks vist ongi, et iga uus algus on raske, kuid tuleb hakkama saada. 🙂

Esimene lumi on ka juba nähtud, laps oli sellest valgest asjast maapinnal nii vaimustunud, et hommikul oli uni hetkega kadunud ja lasteaias oli kurb, et ei saanudki kohe õues olla, vaid pidid toas enne hommikusöögi ära sööma. Mulle ka meeldis, tekkis kohe mõnus tunne, et lumine ja valge talv ei olegi ehk enam kaugel. Parem ikka kui plögane ja pruuni lethi täis maa.

Kuna aeg on viimasel ajal lihtsalt armutult tiksunud, siis ma ei olegi väga lugeda jõudnud. Hetkeks olen lugenud 2 kuud juba Epp Petrone raamatuid “Minu Ameerika” ja “Minu Ameerika 2”. Kolmas osa on hetkel käsil ning ei teagi kunas see lõpuks loetud saab. Iseenesest täitsa loetavad raamatud, kui eelnevalt mainitud ajakadu on oma töö teinud. Täitsa pläss tegelikult, ma tunnen nii puudust raamatutest ja sellest mõnusast kvaliteetajast. Võiks ju veelgi rohkem lugeda, kuid siis hakkaks laps juba torisema, et miks temaga ei tegele ja seda kvaliteetaega ei taha temalt ka võtta. Seda enam, et enam me ei saa keset nädalat puhkepäeva võtta ja niisama laiselda. Või ehk siis küll, kui haigused murdma hakkavad, kuid siiski tahaks puhata ja end/last võimalikult kiirelt terveks ravida.

Käsitöö on ka tagaplaanil. Mõned käeketid on küll valminud, kuid kaameraga pole jõudnudki neid kinni püüda. Ja sõbranna lapsele heegeldan juba kuu aega kingitust, mis ei edene üldse millimeetritki. Peakski pimedatel õhtutel end kokku võtma ja selle pehmekese valmis meisterdama. Tahaks ju hea tuju ja innuga sellist tööd teha, et positiivsed emotsioonid oleks kingituses olemas.

Ja kuna kell on armutult juba pealelõunat tiksunud, siis tuleb end käsile võtta ja minna ning midagi asjalikku teha, näiteks õhtuks süüa. Ei tea kuidas teistele preliikmetele piima-köögiviljasupp kõlab? Pole ammu teinud, prooviks üle pika aja. Ja siis on näha, kas tasub teine kord veel teha või natukeseks menüüst välja jätta.

Veronica Roth, triloogia

Järjekordseteks raamatuteks osutusid Veronica Roth`i sulest tulnud teosed.

Esimest raamatut, Lahkulööjat, ma ei lugenudki. See osa sai telekast ära vaadatud ja mõtlesin, et põhiteadmised on mul olemas. Ja noh, filmi nägemine oligi vist üks olulistest faktoritest, mis tekitasid huvi. Linateos oli hea, näitlejad olid mõnusalt valitud ja tekitas soovi ka teisi osasid vaadata.
Mässaja on triloogia teine raamat ja peale esimese osa nägemist oli täitsa hea raamat haarata ja süveneda täpsematesse detailidesse. Just see, et ma alustasin nö nullist, ei olnud teisest osast filmi näinud ja sain mõnuga süveneda. Ja see oli see seda väärt, raamat haaras korralikult kaasa, vahest oli lausa keeruline seda käest panna.

Murdmatu on triloogia viimane osa. Jällegi ei pidanud pettuma, vähemalt alguses küll (lõpus pettusin tegelikult). Hea oli lugeda, kuidas Trisi ja Tobiase lugu edasi läheb, kuidas nad isiksustena kasvavad, kuidas nad koos arenevad, kuidas nad enda põhimõtete eest seisavad, mis valikuid teevad.

Triloogiad meeldivad mulle, saab korralikult süveneda ja kogu loosse sisse elada. Seegi kord olin hingega raamatute juures, lootsin, et kõik läheb hästi. Aga kahjuks viimane osa tekitas kurbust, autor üritas küll positiivset tooni hoida, kuid kõik hea oli minu jaoks rikutud. Jah, ma loodan ilusatele lõppudele, mitte printsessikatele, kuid sellistel sügavatel raamatutel võiks ka ilus lõpp olla. Raamatud on lugemist väärt- ei vaju poolepealt ära, haaravad kohe tugevalt kaasa elama ning panevad elu üle natuke mõtisklema.

Minu käsitöö ja vahvad inimesed

Hetkel olen veel käsitöölainel, aina ketran ideid oma peas siia ja sinna ning mõtlen mida järgmiseks käsile võtta. Vahest on mõtteid rohkem kui võiks..

Ühte gruppi postitades leidsin toredaid inimesi, kellele mu tehtud tööd meeldivad ja see on nii südantsoojendav. Kirjutas ka üks vahva naisterahvas, kes uuris kas ma oleksin ka nõus temale ühe käeketi tegema. Mõtlesin, et miks ka mitte, kui inimene ise julgelt kirjutab ja tundub esmapilgul hästi südamlik, siis on mul lausa rõõm talle midagi teha. Kui lõpuks tema soovitud käeketi tehtud sain, siis lisasin omaltpoolt veel ühe pisikese üllatuse kõrvarõngaste näol. Pakkisin kõik ilusti ära ja andsin märku, et viin järgmisel hommikul märku. Ja oh üllatust, naisterahvas soovis minult 2 pärlit lisaks osta, et oma kõrvarõngastele need lisada. Ma olin hästi rõõmus, et ma olin kõrvarõngaste näol talle üllatuse teinud (mida ma ei olnud talle ju maininudki). Aga siis jutu käigus tuli välja, et ta kannab kuldseid ehteid. Aga mis seal ikka, ma ise ei olnud ju selle variandiga arvestanud, panin automaatselt hõbedased konksud. Võtsin aga hooga paki lahti, harutasin pärlikesed konksude küljest lahti ja lisasin niisama hoopis pakki. Muidugi naisterahvas soovis lisaks maksta aga ma ei olnud sellest üldse vaimustuses. Juba selle pärast, et ma tahtsin teda ju ise üllatada ja üllatuste eest ei küsita raha. Raha on küll vajalik aga vahest on pisikesed heateod (ma ei teagi kas seda saab nii nimetada) palju rohkem väärt. Ja praegu ma tõesti tunnen,  et isegi see imepisikene asi pani mind paremini tundma.  Ja veelgi vahvam üllatus oli, et see naisterahvas tegeleb ise samuti käsitööga ning teeb imelisi asju! Käeliselt tegusad naised hoiavad ikka kokku. 🙂

 

Ja jõudsingi tegelikult mõttega sinna, et käsitöö ja üldse erinevad asjad tekitavad meie ellu erinevaid inimesi. On nii häid kui mitte nii häid inimesi, kuid alati on nad meie ellu millegipärast vajalikud. Kasvõi mõneks õppetunniks, mida on hiljem hea meenutada. Vahest tunduvad mõned inimesed ikka väga keerulised, kuid annavad meile väga hea kogemustepagasi. Ja veel toredad inimesed, kes meie teele tulevad, nende üle on alati hea meel.  🙂

IMG_9832