Ja ongi sünnipäev möödas, nüüd on jälle rahu ja vaikus 😀

Tegelikult oli väga tore (kui mõningad asjad kõrvale jätta)- E sai mängida, sai palju uusi asju ja lihtsalt tähelepanu nautida. Ja ma ei hakka salgamagi, et mulle meeldis ka E sünnipäev (või siis üldse sünnipäevad) 🙂 Õdus ja soe tunne tekib, kui pere ja sõbrad koos on ning saab lihtsalt niisama olla ja seltskonda nautida. Oleks vaid sünnipäevad tihedamini kui 1x aastas 😀 😀

 

Advertisements

Sünnipäev

E sünnipäev ligineb valguskiirusel ja ma valutan oma pead, et mida kõike pakkuda, et nii suured kui väikesed saaksid söönuks. Teada tõde, et lapsed ju söögist nii väga ei hooligi, pigem näksiksid miskit kiiresti ja tõttaksid uuesti mängima 🙂 Seega see aasta on laual salatite kõrval kiired näksid 🙂  Okei, pean tunnistama, et ma olen natuke laisk ka ja ei viitsi mingeid megasööke valmistada ja näksid tunduvad suure õnnistusena.  Kiire, lihtne ja kõhtu saab ka midagi.

Omaette teema on magustoit, või pigem mis sünnipäev on tordita 😀 Seega tordiideed jooksevad mööda ajusopikesi ringi, kuid ühtki head ideed veel pole. Tahaks ju miskit head aga natukene tervisliku varjundiga, kui see on võimalik? Ehk kohupiimatort puuviljadega? Samas üks variant on tellida, järgi minna ja pärast lihtsalt torti nautida.

Kogu sünnipäevamajandusele mõeldes, siis E vist ei jaga seda teemat veel. Muidugi mängukaaslaste küllatuleku üle on tal hea meel (ja kindlasti asjade saamise üle ka), kuid tähendust ta veel ei jaga. Eks see kõik tuleb ajaga ning tulevikus on tal tore vaadata, et juba nii väiksena on tal toredad sõbrad.

Poodlemine kui nuhtlus

Otsustasin, et peale tänast vajalikku käiku läheks natuke poodidesse kolama (muidugi lootuses midagi meeldivat leida ja see ka õnnestus) aga jällegi sain tujutseda.. Mõtlesin, et kui enne lõunat minna, siis ei ole palju rahvast ja saan rahulikult ostukäruga seal tiirutada, kuid nagu ikka, mida ma ikka loodan, kui nii ei ole.

Ma ei ole nüüd õel kõikide vanainimeste vastu, kes poes käivad, vaid ikka nende vastu, kes arvavad, et nemad on maailmanabad. Kui tahad käruga (mitte lastekäruga, ikkagi ostukäruga) liigelda ja mõnest vahekäigust läbi minna, ning mõni tädike seal asja uurib, siis on mulle jäänud väga kindel tunne, et antud vahest ei tasu proovidagi läbi minna. Täna oli samuti juhus, et tahtisn kindlast vahekäigust läbi minna aga tädike oli ees ja uuris seal maeiteamida, ning minust välja ei teinud. Ei saa öelda, et ta ei märganud mind, ta vaatas korra minu poole ja siis uuris edasi oma toodet. Mul oli hetkes selline tunne, et teeks kurja häält aga leidsin, et kui ma teda veel ometigi segama peaks, siis ma ei jõua seda juttu ära kuulata kuidas noorus on hukas (jah, olen seda mitmeid kordi kuulnud, võimalik, et sellepärast enam ei taha seda kuulata). Muidugi kõik ei ole sellised, olen ka väga meeldivaid tädikesi/taadikesi poes kohanud, kes näevad mind ostukäruga tulemas ja viisakalt lasevad mööda (muidugi ma ei eelda, et ma oleksin neist tähtsam, et nad peavad minu heaks midagi tegema) ning see on armas. Tegelikult ma eelistan perega poes käimist- kui kolmekesi käime, siis üldjuhul me käru ei võta ning vahekäike on palju lihtsam läbida.

Kevad ja laiskus

Olen nii aeglane, pole ammu enam midagi kirjutanud, häbi kohe..
Kevad on selline tore aeg, et tahaks ju kõike teha ja (eriti praeguste ilusate ilmadega) palju palju õues olla ning siis jääbki kirjutamine soiku. Okei, ammu juba jäi ja selles on 100 jne muret/probleemi/tegemist/mittetegemist süüdi. Eks ma proovin natukene end nüüd parandada.

Täna kasutasin oma nunnukesega võimalust juba ennelõunat õue jõuda ja õnnestuski 🙂 Kes mind hästi teab, siis hommikul olen tavaliselt eriti aeglane ja hommikukohvi joon vist tavaliselt juba tunnikese. Aga täna oli kuidagi teistmoodi, uni läks juba kell 8 ära, siis lasin E´l 9ni põõnata. Peale seda olid tavalised rituaalid ja lausa kell 11 olime juba õues 😀 Termomeeter näitas päikese käes lausa 15 kraadi sooja, jupiiiiii. Ausalt, tõesti on mõnus hommikul välja minna, kui on soe ja tuult on vähe. Sellest mõeldes tahaks juba suve- nii kui ärkan, teen kohvi valmis, võtan E oma söögikraamiga käekõrvale ja läheme õue ilusat ilma nautima. Suviii, tule juba 😀

Kui hommikul ärgates päike tuppa paistab, siis on kohe eriliselt hea tuju, ei teagi kas päikesest, kuid mulle see meeldib. Hästi mõnus on, kui E ärkab ja uniste silmadega päikesekiirekesi silmab ning ütleb oma eriti unise häälega “Päikee”. Eksju, rõõmuks on väga vähe vaja 🙂