Lapsed ja nende mõtted

E´l on vist viimane kuu printsessihullus hooti käinud ja nüüdseks arvab ta, et ta on ise üks printsess 🙂

Suurem tuhin algas koos tätuga mängides ning koos printsessilossi ehitades. Õnneks päris pikka aega piirdus see ainult lossidega, kuid nüüdseks on asi juba nii kaugele jõudnud, et E ise on printsess. Näiteks eile poes vetsu nõudes rääkis, et printsess tahab pissile.. Okei, printsessid on toredad ja armsad aga näha kuidas perearsti kiitus, et E on väike armas roosa printsess, andis hoogu juurde, siis ma ei kujuta ette mis edaspidi veel saab 🙂   Mis kujutada, poes arvas veel, et kuna ta on printsess, siis vanaema võiks talle printsessi asjad osta. Lihtsalt oeh..

Väike ja roosa printsess, vahest väga iseloomukas printsess. Ei teagi kas need toredad muinasjututegelased on sama iseloomukad ja vahest ülepingutatult tujukad?

Advertisements

Komandeering ja tunded.

Kes meie eluga rohkem kursis on, need tevad, et juuni algusest oleme E´ga suhteliselt palju omaette olnud. Jah, M käib ka vahest kodus, kuid enamuse ajast veedab ta komandeeringus, kahjuks.

Tegelikult oli selle postituse mõte enda tunnetest ja pereliikme eemal oleku mõjust E´e kirjutada. Ütleme, et ei mõju see eemal olemine meile kellelegi hästi- E on õnnetu, mina olen nii emme kui issi eest ja Märt on väsinud kogu sellest pingest.

Kui endast kirjutada, siis algus oli väga raske, me pole ju üksteisest eriti eemal olnud. Nende mitmete aastate jooksul on komandeeringuid ikka väga harva olnud ja enamuses ka ainult 5 päeva järjest (st komandeering oligi 5 päeva). Esmaspäeviti on alati kuidagi tühi tunne ja kurbus, iga esmaspäev.. Samas ma saan loogiliselt aru, et midagi hullu pole ja maailm ju selle pärast seisma ei jää. Kuigi vahest on küll tunne, et enam ei jõua, tahaks tervet pere kokku. Eriti plässiks teeb just see, et vahest on vaja arstile minna või lihtsalt mõni tähtsam käik ja siis alati planeeri kuidas ja kellega saaks minna. Lisaks olin harjunud, et iga õhtu arutame päeval toimunud asju aga nüüd telefoni teel rääkimine pole ikka see.  Seega nagu aru saada, siis emotsionaalselt on see raske (lisaks veel õnnetu E, kes teeb olukorra keerulisemaks).

Seda ma ei teagi mida E kohta kirjutada.. Alguses ei olnud hullu midagi ja arvasin, et ta väga ei põegi seda, et issi eemal on, kuid ma eksisin. Umbes kuu oli kõik korras, vahest harva oli õnnetu, et iga õhtu ei saa issiga mängida. Aga juba üle kuu on õhtuti nutt ja kurbus ka temal külas- vahest teatab, et tahab issi sülle aga issi läks kaugele koju (ja vat see lause paneb südame kurbusest lõhkema). Hommikune rõõmsa tujuga ärganud laps muudab endal ka tuju paremaks aga siis kui ta avastab, et issi on kadunud, siis on jälle nutt varuks. Seega kogu see olukord mõjutab E´d ikka väga palju- öösiti ärkab nutuga ja räägib, et tahab issi kaissu ja issi sülle, õhtuti enne uinumist nutab. Kui komandeeringut ei olnud, siis hommikuti polnud probleem ärgata ilma nututa, et issi on kadunud, see oli tema jaoks lihtsalt tavaline, et issi tuli peale lõunaund. Meie rõõmus laps on torisevaks muutunud ja nutt on alati kerge tulema.

Eks M on samuti juba tüdinenud, kuigi meeste kombel ta enda emotsioone eriti välja ei näita. Kuigi jah, kui ta nädala lõpus koju tuleb, siis on ta alati nii väsinud. Ega E seda väsimust laste välja puhata, nii kui M uksest sisse saab, liimib tütreke end issile külge ja terve esimese õhtu ei luba kedagi issi juurde ega issil isegi vetsu ilma temata minna. Samas olen aru saanud, et M ei kurda, tal on täitsa hea meel, et saab oma tütrekesega koos olla (ja ka kindlasti see, et tütreke temast nii palju hoolib). Esimesel õhtul on M väga väsinud aga juba järgmisel päeval on näha, et perega koos olemine annab uut jõudu juurde. Kuigi jah, pühapäevaõhtud on natuke tõsisemad, kuna uue nädala algus on jälle nii raske.

Kogu selle pika aja kokkuvõtteks võib öelda, et meie perele ei sobi komandeeringud. Me lihtsalt naudime perena koos olemist ja ei vaja pikemat puhkust, et aru saad, kui palju me üksteisest hoolime.

Seened :D

Tundub, et sügis on natukene tagasi tõmmanud ja suvine soojus on saanud jälle võidu, siis otsustasin koos E`ga natukene suuremal tiirul käia. Jah, mõte oli, kuid tiir jäi eriti lühikeseks ja seenterohkeks- otsustasin ju pange kaasa võtta, et paar seent metsast kaasa haarata 🙂

IMG_4589
Noh ja mis salata, 10 liitrine ämber sai põhimõtteliselt täis. Muidugi kui arvestada, et esmalt läksin 3,5 liitrisega ainult (lootus mõni seen leida 🙂  ), siis pärast käisime kodus suurema järel. Üldiselt oli tegelikult täitsa tore- E on vahva kaaslane, kellele meeldib samuti seeni otsida.

Täna jalutades kohtasin ka seeni ning võtsin plaani, et peaks need ka koju tooma. E sai lõunaunne, valvaja oli ka olemas (nii igaks juhuks, kui pliks peaks varem ärkama) ja metsa ma suundusingi. Niii mõnus tunne oli rahulikult jalutada, seeni otsida ja lihtsalt mõnusat sooja ilma nautida. Suvi/sügis on lihtsalt võrratu, kui päike paistab ja linnud laulavad. Ahjaa, kui tagasi jõudsin, siis oli E umbes 2 minutit varem ärganud- nagu kiuste tegi lühema une. Aga tegelikult vahet polegi, seni kuni keegi silma peal hoiab, on kõik korras ja mina rahul.

20140908_155408