Õhtune rattatiir

Eile oli selline asjalik päev, kus ma võtsin jälle oma laiskuse kokku ja utsitasin end tiirule. Algselt käis plaani välja sõbranna, kuid ma ei olnud sellest vaimustusest. Siiani olen lühikesi sõite teinud, alla 10 kilomeetri. Ta rääkis ju, et mis see 20km ära ei ole, nii kerge ja lihtne, kuid ma ei olnud ikkagi vaimustuses. Lõpuks arvasin, et mis ikka, kui ei jõua, siis keerame lihtsalt varem tagasi ja kõik. Tiirult jõudes olin oma tulemusega rahul- ametlikult läks kirja 14,7 km, kuid ametlikust arvutusest jäi välja 400m, kuna ma ise ei pannud oma tarka lugejat tööle ja meie lahku mineku kohast oli veel jupike maad koju. Eilne päev läks täitsa korda, enesetunne oli super ja energiat oli rohkem kui vaja. Plaanisin tänagi üksinda sõitma minna, kuid hommikust saadik sajab.. Taevas on hall ja tundub, et vihmasadu ei lakkagi.

PS: Eilne ilm oli ikka lahe, hea, et pussnuge ei sadanud 😀

IMG_20150428_201024 IMG_20150428_193536.jpg

Advertisements

Juuksevärv

Olen juba natuke aega mõtteid mõlgutanud, et peaks juuksed teist tooni värvima. Enamus aastaid (just viimaseid) olen blond olnud, kuid pidev värvimine on tegelikult juba täitsa ära väsitanud. Mitte ainult mind, mu juukseid ka. Võtsingi laupäeval end kätte ja katsetasin triibutamist. Üldiselt olen tulemusega rahul, kuid alati saaks paremini.

Kui ise väga toriseda tahaks, siis toon ei ole just see, mis ma ise ette kujutasin (no ei tahtnud hästi peale jääda). Kui nüüd värv tunduvalt heledamaks tuhmub/kulub, siis teeksin juba natuke loomulikuma tooniga, et ikka enda väljakasvanud osaga rohkem sobiks. Olen vist laisk või lihtsalt on mõistus koju jõudma hakanud, et liigselt keemiaga mässamine ei tee head. Samas mulle meeldivad mu heledad juuksed ja neist täitsa loobuda ka ei taha 🙂

IMG_20150427_143610

Lapse väikesed riided

Olen mõned päevad juba aru pidanud mida teha väikeste beebiriietega. Jah, tean, paljud soovitavad alles jätta, ehk läheb vaja. Osad armsamad olengi ära pakkinud ja nö ootele jätnud, et ehk kunagi lähevad uuesti kasutusse. Samas on üleliigseid ikka päris palju, jalatsitega sama teema.

Mingitel perioodidel olen ka tasuta ära andnud, kellelgi ikka läheb vaja. Just korralikke riideid, mida ka enda lapsele julgeks selga panna. Ühel hetkel tuli andmises blokk ette, kahjuks. Paaril juhul inimesed ei viitsinud enam vastugi kirjutada, et riided on käes (kuigi peale postitamist kirjutasin veel, et oleks tore, kui kättesaamisest teavitavad). Ja oli veel paar nii meeldivat inimest, kes viisid asjad müüki.. Üks inimene jäi haledalt vahele, kuna postitas kohaliku maakonna gruppi üles, et viis riideid taaskasutuskeskusesse müüki ja lisas ka pildid. Jah, nägin ilusti päris paljusid enda antud riideid seal. Kohal käies nentisin lihtsalt fakti, et nii ongi. Samas jah, mina andsin talle, ta võis ju enda asjadega nii teha, keegi ei keela. Aga ikkagi mind jäi selline asi häirima. Oleksin siis ehk võinud paremini valida kellele annan (soovijaid oli mitu), võimalik, et mõni laps oleks tõesti endale sobivad riided tasuta saanud. Ma ju ei tahtnud midagi vastu, lihtsalt kellegi elu natuke kergemaks teha ja endal kappi rohkem ruumi saada.

Nüüd olengi dilemma ees. Mida ma teen niiiii paljude väikeste asjadega? On nii koduseid kui ka viisakamaid asju, jalanõusid täpselt samuti. Ja sellised riided ka, millel plekk enam maha ei lähe (miks ma nad siiani olen alles hoidnud, kes teab). Õnneks plekiliste asjadega on lihtsam, Märdil läheb vahest kaltsu ikka vaja, kui miski mustem töö garaažis käsil. Vahest ikka mõtlen, et võiks kellelegi ära anda, kuid ei taha jälle selliste inimeste otsa sattuda,kes tahavad asju müüma hakata. Ehk olengi selline paha ja kooner inimene, kuid minu loogika ei taha teistele asju müümiseks anda. Tahan kedagi lihtsalt rõõmustada ja vaeva vähendada.

Päris kräpp olukord (hahh, on mul alles loogika, teistel on suuremaid muresid), riideid tahaks ära anda aga ei tea kellele, et asjad natukenegi õigesse kohta läheksid. Niisama ei tahaks ka ära visata, eriti just normaalseid riideid.

Telefon läks lolliks või on algusest saadik?

Alustan sellest, et eelmine aasta E kõhuviiruse aeg suutis meie väike tibividin mu nunnu pisikese nutika täis oksendada. Peale seda hakkas streikimine ja telefon ei töötanud enam nii viisakalt nagu peaks. Otsustasin siis ühe odava nutika (viga, suuur viga!) endale asemele osta, et millegagi ikkagi helistada oleks ja nutimaailmavõlusid nautida. Alguses olin telefoniga isegi rahul, kuid viimased kuud enam mitte.

Esmalt hakkas kaamera paaril korral streikima, lihtsalt ei võtnud kaamerat lahti. Oleksin võinud 100 imenippi ka teha,kuid miski ei aidanud, vahest ainult restardi tegemine. Ja ühel ilusal päeval jätkas oma normaalset töötamist nagu midagi poleks olnud. Peale seda otsustas kõnelogi mitte avaneda. Leppisin sellega, saan ju helistamiseks kontaktid lahti võtta ja sealt numbri võtta. Okei, see variant töötas natukest aega, kui enam kontaktid ka vahepeal ei avanenud. Boonuseks avanes muidugi kõnelogi, sedagi vastavalt telefoni tujule. Mitte muidugi eluline asi aga messengeri loopis väga tihti kinni ja vahepeal ei avanud erinevate inimeste vestlusi. Super sõbralik telefon.

Täna sain ikka megaüllatuse, kui hakkasin M`ile helistama ja tema nime asemel oli kõnelogis number. Järgnevad nimed olid samuti numbritega asendunud.. Siis oli küll hämming, kõik vajalikud ja mittevajalikud numbrid kadunud. Näppisin, uurisin, avastasin, katsetasin ja ikka ei miskit. Otisisin backupid üles ja sealt ka targemaks ei saanud, ei lasknud üldse mingeid asju avada. Kirusin end maapõhja, et miks ma kontakte veel kuskile ei varundanud. Samas kontaktide hõivatust vms vaadates näitas, et kontaktid on alles aga kus, kes k**** seda teab.  Ja siis tuli geniaalne idee, restardi saab ju telefonile teha (lootisn hinge kinni hoides, et ometigi kontaktid tagasi ilmuks). Restart tehtud aga kontakte ei olnud kuskil. Olin juba nutu äärel. Ja siis 10 minutit hiljem ilutsesid kõik kontaktid ilusti omal kohal. Mis toimub? Miks telefon nii teeb? Plaanisin korra telefoni kaasa võtta ja Elioni minna, ei tea kas võetakse mu juttu üldse tõsiselt ja saadetakse garantiisse. Või mõeldakse, et kujutan ette?

11169008_813675772049954_1322308507_n
See näitas, et kontaktid on olemas aga telefonis ma ei leidnud neid kuskil. Ja ma ei ole rumal, oskan telefoni täitsa kasutada aga vat kontakte ma ei leidnud. Hea, et ise tagasi ilmusid.

Jalutama

Kannatasin juba pikemat aega motivatsioonipuuduse käes ja nüüd siis mõtlesin laiskusele koha kätte näidata. Ilm on küll tuuline, kuid saime E`ga juba ühe metsatiiru tehtud. Loodetavasti muutub ilm järjest paremaks (hahh, hea unistus, eks), siis saaks ehk iga päev juba jalutamas käia 🙂

IMG_20150414_113216

Crossfire seeria raamatud

Nii kui olin 50 varjundit läbi lugenud (kõik 3 osa), sattusin ühest foorumist lugema, et on üks sarnane seeria veel. Ja muidugi pidin kohe tsekkima kui palju raamatuid, milline teema täpsemalt ja kus need raamatud saadaval on. Peale väikest uuringut läksingi raamatupoodi ja tõin endale Crossfire seeria esimese raamatu, Alasti, koju ning asusin lugema.

Lugesin raamatu läbi ning selgus, et teema on varjunditele sarnane, kuid ikkagi iseseisev teema ja täitsa loetav. Tundsin, et pean ka teised raamatud endale tooma ja needki läbi lugema- tahtsin teada kuidas nad suudavad oma deemonitega võidelda ja kuidas lõpuks üksteisega harjuvad. Kahjuks üks asi valmistas ainult pettumust- hetkel on müügil ainult 4 raamatut, viies peaks kunagi selle aasta sees ilmuma (see ootamine, et ma saaks viiendat ka lugeda).

Olen nii varjundite kui Crossfire kohta nii palju erinevaid arvamusi lugenud, et juba selle mõttega tahtsin lugeda ja enda arvamuse nendest kujundada. On ju inimesi, keda häirib konkreetselt lahti kirjutatud seks ning kuidas kõik võib paberil tunduda ja on inimesi, keda see ei häiri, vaid see annab stoorile oma võlu juurde. Ma ise kuulun teise gruppi. Sõbranna ütles seksi kohta väga hästi- me kõik teeme seda. Tegelikult nii ongi, ise julgeme teha aga lugeda on siis imelik? Kas seks ei olegi elu loomulik osa? Eks ma ise olen ka häbelikumat tüüpi inimene, kuid peale sõbranna öeldut hakkas mõte kerima ja ta ütles ju vägagi õigelt, isegi mulle jõudis kohale. Milleks siis raamatu lugemist häbeneda või seksi pärast lugemata jätta. Ja peamine, ega terve raamat pole seksi täis, seal on nii mõndagi muud.

Minule jättis kustumatu mulje Gideoni ja Eva seiklused ning üksteise maailmaga harjumine. Enamikul värsketel paaridel on keerulisemaid aegu, kuid lõpplahendusena tahvad inimesed koos olla ja võitlevad selle nimel. Eks kohati tõi raamatu lugemine enda ja Märdi algusaegu meelde- me ei ole küll rikkad ja probleemid olid teised, kuid probleeme oli ja “abivalmis” inimesi oli ümber päris mitmeid. Enamus probleeme vist oligi seatud teiste inimeste pärast. On küll kerge öelda, et mis neid kuulata aga vahest suutsid nad liigagi palju meie  (või siis minu?) rahu häirida ja see lõi usu kõikuma. Tegelikult ma ei tahtnud meie suhtest kirjutada, lihtsalt raamatut lugedes see meenus nii eredalt ja jäi natukeseks minu mõtetesse. Kohati mind lausa häiris kuidas Gideon sulgus ja hoidis enda ja Eva vahel lõhet. Ehk on see enamuse meeste kaitserefleks? Samas rääkimine ju aitab ning mulle tundus, et Eva üritas ja üritas, kuid tal endalgi oli allaandmise tunne. Vahest oli kõik nii keeruline ja võimatu, kuid teisel hetkel ei suutnud nad üksteisest üldse eemal olla. Tunded olid liigagi suured, et teineteiseta olla, õnneks.

Minu jaoks oli see seeria hingele, kahe inimese lugu ja kuidas nad võitlevad iseenda eest ning üksteise eest. See haaras nii kaasa, et vahest oli raamatut raske käest panna ja igal vabal hetkel lugesin. Raamatutest jäi (saaks veel viimase ka loetud) kummitama, et enamuses loeb vaid üksteise mõistmine ning võitlemine ja deemonite alistamine. Kui piisavalt võidelda ja oma soovide eest seista, siis on kõik võimalik.