Autokool, jälle

Tänase seisuga olen natuke autokoolis arenenud. Mitte küll utoopiliselt palju, kuid endal on kindlam olla.

Neljapäeval käisin linnasõidus, jälle. Seekord võtsime teemaks manöövrid ja harjutasime kõikvõimalikke pöördeid ja manööverdamisi (okei, parklas parkimiseni me ei jõudnud). Üldiselt mõni asi tuli esimesel katsel välja, mõni mitte nii hästi, kuid vähemalt ma nüüd tean mida pean rohkem harjutama. Linnaliiklusega pole ka hullu, täitsa asjalik olen.

Reedel käisme algastme libedakoolitusel, mõnus ettevõtmine. Neljapäeval ütles sõiduõpetaja juba ära, et Tartus sõidan mina ja oi kuidas ma kartsin. Rääkisin M`iga, et ma üldse ei taha, kuid ma pean, kuidas ma muidu sõitmist harjutan. Tegelikult ei olnud hullu midagi, õpetaja ei karjunud ega sõimanud, natuke närvilisem oli aga see oli ummikus passimisest tingitud (jäime ju libedarajale hiljaks). Muidugi ta ütles, et üksi ta mind Tartu liiklusesse ei lubaks. Ma ei tea miks, konkreetset põhjust ta mulle tegelikult ei toonudki. Tean, et ma isegi ei tunne end suuremas liikluses koduselt, kuid õpetaja peaks õpetama ja põhjendama. Aga libedakoolitusest siis, täitsa chill oli libedal harjutusi teha ja tunnetada kuidas auto erinevatel kiirustel käitub. Paaril korral suutsin midagi valesti teha ja sain auto ka tiirlema (aga see oli lahe fiiling, kuigi reaalselt sõites ei taha seda kogeda). Üldiselt mõne kasuliku asja sain ka teada, kuidas ikka tasub käituda ja kuidas kiirus mõjutab.

Tagasiteel sõitis üks autokooli õpilane ja paaril korral oli mul korralik hirm. Tagasisõitu alustasime suht tipptunnil ja iga foori taga saime passida. Üldiselt tigu mängida pole tore aga tema puhul olin õnnelik,et nii liikusime. Muidugi kõigi kogemused on erinevad ja mõni vajab rohkem harjutamis, kuid autoga sõites on vaja suurt pilti näha, mitte teha ja siis mõelda. Kahjuks see õpilane tegutses ja siis mõtles ning vabandas iga vale liigutuse juures. Tegelikult saan aru, uus kogemus, tihe liiklus ja iga inimene võib närvi minna.

Loodan kodus rohkem harjutada ja sõidutunnis oma arengut näidata, tahaks juba veelgi rohkem samme astuda ja lubadele ligemale saada. Muidugi kõik võtab aega, kuid tahaks veelgi tublim olla 🙂

Advertisements

Õnnetus ei hüüa..

Teada tundud tõde, et õnnestus ei hüüa tulles. Või siis ikkagi hüüab? Oleneb vist kuidas võtta. Üks pereliige juba ammu rääkis, et talle ei meeldi, et meil batuut õues on kuna sellega võib õnnetusi juhtuda. Mina olin muidugi kindel, et ei juhtu midagi, kui ettevaatlik olla. Nüüd ongi nii, et kuidas võtta, kas batuut oli süüdi või mitte.

Kogu olukord sai alguse sellest, et ma vedasin batuudi endale mugavamasse kohta, kui vaja tööd teha, siis E saab seal peal tegutseda oma asjadega. Meil on selline hästi pisike lastebatuut, maast paarkümmend sentimeetrit kõrge ja diameeter midagi natuke üle meetri, E kasutas seda pigem istumiseks, kui hüppamiseks. Eile oligi juhus, et mina istusn batuudil, E jooksis õues ringi ja M tuli ka korraks minu juurde paari asja arutama. Muidugi nagu mingi kuri jõud sundis mind just seljaga E poole olema, kui ta suure hooga minu suunas jooksis ja jalg jäi millegi taha kinni (?) ning kukkus. Kukkus täpselt vastu batuudi võrgukinnituse kohta (ma ei tea ju täpset nimetust) ning kukkus põse katki. See oli äga kole tunne, kui ma tema südantlõhestavat nuttu kuulsin ja nägin kuidas ta kukkunud oli. Mu süda tilkus verd ja süüdistasin end, et miks ma ometigi paremini ta järgi ei vaadanud.

Verd õnneks palju ei tulnud, kuid sellegi poolest on põsk katki. Mina oleks vist esimese hooga tahtnud emosse minna, kuid M rahustas mind maha ja soovitas natuke jälgida, enne kui kuskile tormame. E oli ise väga õnnetu- katkine koht tegi ju haiget ja veel minu kiusamine sinna juurde, et katkine koht puhtaks saada ja külma peal hoida. Tegelikult vähem kui poole tunniga muutus E selleks hakkajaks tüdrukuks tagasi, kes ennegi oli. Katkine koht tegi haiget aga ta viitsis minuga vaielda ja isegi kilde rebida. Öö oli muidugi rahutu, ma ise ei julgenud magama jääda, kuna kartsin, et äkki hakkab tal kuskilt valutama. E ise magas nii nagu alati, paar korda siblis voodis ringi aga magas kohe edasi.

Täna on laps rõõmus ja roosa. Silma alt on õrnalt sinakas ja paistes. Tegelikult tahaksin plaastri alla vaadata, kuid kardan lapse reaktsiooni, arvatavasti on seal tegutsemine valus. Kogun natuke hoogu ja eks ma siis püüan kogu oma julgust appi võttes katkise koha üle vaadata.

Tean, et last ei saa vati sees kasvatada, kuid sellised õnnetused tekitavad küll sellise tahtmise. Üldse õnnetused tekitavad minus hirmu ja sellistel hetkedel tahaksin kogu maailma palju turvalisemaks muuta, kuid see ei ole võimalik. Saan ju ainult vaadata, et meie ümbrus oleks lapse jaoks ohutu, kuigi isegi siis võib õnnetusi juhtuda. Tuleb ise lihtsalt lahtiste silmadega ringi käia ja hoolitseda nii palju kui võimalik ohutuse eest.

Autokool, jätk

Eile käisin lõpuks sõidutunnis ära. Värisesin enne tunni algust nagu haavaleht, 100 hirmu oli ja veel need jutud õpetajast.. Kartsingi just, et ta suudab mind närvi ajada ja siis ei suuda ma üldse keskenduda. Õnneks nii ei läinud 🙂

Õpetaja oli muhe, aina rääkis ja seletas ning põhjendas kõike. Oli üldse sõbralik ja põhjendas ka enda “karmi” kuulsust ala kui õpilane ei taha teda kuulata, siis peabki kõvemat häält tegema, et õpilane saaks ikkagi aru, et peab õppima, mitte endale sisendatud hoiakut jälgima. Tegelikult on see loogiline, eriti arvestades seda kui kindlad mõned juhihakatised enda arvates on.

Minu sõiduoskustega oli ta üldiselt rahul, pidin suht keskmisel tasemel olema- midagi oskan ja midagi vajab õppimist. Pöörded vajavad natuke harjutamist, just kaugel enne hoo maha võtmine (minu meelest olen autoga nagu tigu siis) ning siis pidur-sidur-pidur-gaas. Pedaalid selles suhtes, et oskan küll, kuid peaksin enesekindlam olema. Kui tunni alguses ütles, et arenguruumi on, siis tunni lõpuks ütles, et olen tubli ja tean küll kuidas asi käib. Eks ongi vahe, kas õpetab autokooli õpetaja või tavaliikleja. M õpetused olid tegelikult õiged, kuid õpetaja lihtsalt timmis, et looduse saastamine (ehk siis ökoteema) oleks väiksem. Üks super positiivne asi oli ka, käikude vahetuse eest sain kiita! Ja muidugi kiiruse hoidmine, see pidi mul olema tavaliikleja moodi, nii nagu peab, ei mingit uimerdamist kiirendamisel ja kiiruse hoidmisel.

Järgmisel korral (juba järgmine nädal!) proovime parkimist ja külgboksi. Natuke tekitab see sõna, külgboks, veel judinaid, kuid usun, et ei ole seegi enam midagi hullu. Kodus harjutan natuke veel ja koolis timmin seda lihtsalt asjatundja õpetuste saatel paremaks.

Ja dadaaa, rõõmustav uudis! Kuna oskan sõita (üllatus üllatus, mulle endale), siis lähiajal on algastme pimeda- ja libedakoolitus. Kui õigesti aru sain, siis järgmine nädal võin juba libedarajale minna ja siis varsti juba pimedakoolitus ka. Seega asi hakkas liikuma ja mul on selle üle ainult hea meel. Muidugi sõidutundide arvu ma ei tea, mida pean läbima, kõik oleneb minu oskusest areneda. Kuid algus on ametlikult tehtud, ja üks suur samm edasi astutud.

Tegelikult olin ma rohkem närvis, kui oleksin pidanud. Eks üle muretsemine on nii minulik, kuid nüüd proovin seda natuke  vaigistada. Eriti autokooliga seoses, ei ole seal midagi hullu ja kui ise asjalik olla, siis õpetaja ka päris ära ei söö 🙂

Autokool ja hirm

Kes mind lähemalt teab on kursis minu autokooli teemaga ja vahepealse ajaga ning 100 muu asjaga, mis sinna teemasse läheb. Eks palju ole oma probleem ka, et siiani olen ilma lubadeta, kuid mitte kõik.

Täna võtsingi end kokku, üle pika aja ja suure plaanimise, ning panin õppesõidule end kirja. Uhh, enne helistamist oli juba kole närv sees ja süda lõi kindlasti rohkem kui 100 lööki minutis. Ausalt, ma ei tea miks, helistamine pole ju ometigi nii raske. Hetkel mõeldes tundus see nii suur samm ja ehk see võttiski pulsi lakke. Õnneks nüüd see tehtud ja olen mõttega juba harjunud, et lähen linnaliiklusesse. Siiani olen ju ainult asulas sõitnud ning maanteedel ja mainimata ei saa ju külateidki jätta. Seega jah, ega ei olegi väga palju sõitnud, lihtsalt põhiasjad on selged. Aga on asjad mida ma kardan, kohe koledalt- parklas parkimine ja külgboks. Viimati tegin neid asju autokoolis ja see on ikka täitsa ammu kohe. Plaanisime küll, et ma harjutan ja veelkord harjutan, kuid siis läks autol üks oluline asi katki ning parkimised muutusid keeruliseks. Muidu see viga sõitmist ei sega ja liikluses ohtu ei kujuta, kuid kohapeal rooli keerates tuleb muskleid kasutada. Tegelikult on see üldse teine teema ja õnneks kohe kohe saab see lahenduse.

Tegelikult kardan ikka veel natuke, just seda, et kui õpetaja teatab, et ma pean ala 10 sõidutundi võtma. Minu närvid ja teised sellised asjad nüüd selle all küll ei kannata, kuid rahast hakkab kahju. Kogu protsess on niigi kulukas (jah, teised teevad ka ja maksavad, ma tean) ja ma põen seda natuke liigagi palju. M räägib ikka, et kui raha vähem ja sõita ei saa, siis teen pausi, küll mingi hetk jälle saab. Ja siis teisel hetkel ütleb ta mulle, et ei ole mu sõidul tegelikult midagi viga, natuke vaja lihtsalt lihvida ja tema meelest ei ole mul vaja sinna autokooli sadu eurosid jätta. Suuri vigasid ei pidanud olema, lihtsalt peaksin enesekindlam roolis olema. Mhh, temaga võrreldes olen ma alles titekingades, ta on nii mitmeid aastaid juba sõitnud ja kogemusi ikka korralikult, seega ta lausa leiab iga imetillukese vea mu sõidus üles. Põhi asi mida ta mulle rõhutab- sõida õige kuurusega, 90 alas 85 sõita võib aga parem on 90.

Ohh, paari päeva pärast on pilt juba selgem kuidas edasi ja kui palju umbkaudselt ma raha sinna jätan. Loodetavasti mitte liiga palju, tahaks lihtsalt korralikult ja kiirelt selle etapi läbida ja unustada kogu selle paanitsemise.

Viimase aja lugemine

Kuna olen viimasel ajal olen mitmeid raamatuid lugenud ja tundub, et niipea see hoog veel ei vaibu, siis kirjutan mõned teosed üles, mida olen viimasel ajal lugenud. Nad ei ole järjestatud lugemise järgi, lihtsalt nii kuidas nimed meenusid. PS: Enamuses on naistekad 🙂

  • E.L. James “Viiskümmend halli varjundit”
  • E.L. James “Viiskümmend tumedamat varjundit”
  • E.L. James  „Viiskümmend vabastatud varjundit”
  • Sylvia Day “Alasti”
  • Sylvia Day “Peegeldus”
  • Sylvia Day “Ühte seotud”
  • Sylvia Day “Teineteise kütkeis”
  • Diane Lovel “Armastuse võit”
  • Deborah Harkness “Nõidade avastus”
  • Shannon Stacey ” Ainult sinu”
  • Shannon Stacey ” Vaieldamatult sinu”
  • Shannon Stacey “Päriselt sinu”
  • Shelley Freydont “Sudokumõrv”
  • Tiina Laanem “Väikesed vanamehed”
  • Renata Molho “Olla Armani”
  • Leonie Swann “Glennkill. Lambakriminull”
  • Kaja Sepp “Hetk enne homset”
  • Jaan Mikweldt “Anonüümkirjad”
  • Susan Mallery “Ihu ja hingega”
  • Susan Mallery “Suusoojaks”
  • Susan Mallery “Magusad unistused”
  • Susan Mallery “Magus lepitus”

Muidugi kuuluvad nö öökapiraamatute hulka ka lasteraamatud. E arvab, et väga vahva oleks üleval olemise pikenduseks mõni raamat läbi sirvida ja siis lasta minul kindluse mõttes need ka ette lugeda. Viimasel ajal on olnud nendeks raamatuteks muinasjuttude lühikokkuvõtted (ega kannatus on ju piiratud, eriti kui oled veel väike).

Hetkel on mul käsil üks noorteraamat- Elo-Maria Roots “Vaimude jaam”. Peale selle soetasin paar päeva tagasi veel ühe naisteka (Courtney Milan “Tõestus võrgutamise abil”), eks näis kas on huvitav või jääb lihtsalt tolmu koguma.

Raamatud ja sõltuvus?

Viimasel ajal tekib juba väike imelik tunne, et mul on raamatusõltuvus. Tõesti kahtalselt palju istun raamatuga kuskil ja loen.

Juba lapsepõlves meeldis mulle raamatuid lugeda, nii lastelikke kui mitte nii lastelikke. Mäletan, et isagi istus vabadel hetkedel diivanil ja neelas ühe raamatu teise järel, vahest öösitigi. Muidugi siis tundus see natuke imelik, et niiiii palju on võimalik lugeda.

Viimasel ajal on minulgi vist sama komme kui isal oli ja on. Vägagi tihti olen ma raamatuga E kõrval ja loen, ehk liigagi palju. Üha enam tsekin raamatupoode, et mis sinna juurde tekkinud on ja mis mulle huvi võiks pakkuda. Ja kogu sellele asjale lisab hoogu sõbranna, kes toob järjest huvitavamaid raamatuid. Mul on muidugi hea meel, et sõbranna minust hoolib, kuid ta sütitab veelgi minu sõltuvust (?).

Eilegi käisin raamatupoes ja haarasin paar raamatut kaasa, soodukas oli ju 😀    Hetkel sattus nö öökapiraamatuks Elo-Maria Roots´i teos.

IMG_20150512_222127

Beebid

Väga tihti, kui keegi sõpradest/sugulastest/tuttavatest tuleb beebiuudisega, siis tekib endalegi beebisoov. Tegelikult ma ei teagi  miks, äkki tutika beebilõhna pärast? Või nende nunnuduse pärast? Või hoopiski selle imelise tunde pärast? Miks ma seda küll ei tea.

Tänagi saime beebiuudise ja kohe tekkis suur igatsus hinge, selline natuke valus igatsus. Me oleme tegelikult umbkaudse plaani paika pannud, et uut beebit soovime siis kui E on juba suurem. Lisaks on mul ideaalis kool läbi ning olen meie pere eelarvesse panustanud (see on juba minu teema, mitte M soov vms), kuid hooti käib ikkagi igatsus. Ma rõõmustan iga beebiuudise peale ja elan kogu hingest kaasa, ehk seepärast suudan end igatsema panna.

Igatsuse kõrval eksisteerib ka hirm. Kui peaksingi kogemata rasedaks jääma, siis kuidas E beebisse suhtub, kuidas mu kooliga jääb (kahe kõrvalt on see natuke keeruline), kuidas ma ise hakkama saan, kas rahaliselt läheb keeruliseks, kus E ja beebi magavad. Tegelikult on hirme rohkemgi. Kogu seda olukorda läbi mõeldes tekib ikkagi arusaam, et sisemiselt ei ole ma beebi jaoks valmis. Just selle pärast, et enne E`d ei olnud selliseid hirme, kõik tundus kuidagi loogilisem.

Kui beebiigatsuse mõtte mõne päeva pärast kaob, siis on elu jälle sama ilus kui enne. E on päike meie päevades ja tema pätutsemine paneb lausa seda nautima, et ta on meil veel ainus laps. Saame nautida igat tema pättust, igat naljakat tegu, iga kildu, mida ta teeb, igat naeratus. Ja seda, et ma saan hetkel nii palju tähelepanu talle anda, kui ta seda vajab. See ei tähenda seda, et need kellel on mitu last, seda teha ei saa. See tähendab seda, et ma naudin hetkel seda aega, kui ta on meil veel ainus 🙂