Peab ju sarnanema, õmblustööd ja seelik

Kuna E sai juba mitu mitu seelikut, siis mõtlesin endalegi ühe teha. Mõtlesin ja arvutasin ning arvutasin mitu korda veel, nii igaks juhuks, et  midagi mööda ei läheks. Ja siis kui materjali ostsin, siis ikka võtsin varuga ja nüüd siis seisab omajagu seda riiulis 😀

Muidugi väikese koha värk ja materjali valik ikka suht nigel. Aga kuskile kaugemasse kohta ei saa ka kohe reisida, ehk siis kui vaba aega rohkem ja küll need kangapoed siis teele ka ette jäävad 🙂

IMG_6376

DSC_0124

Seeria Veresidemed

Umbes kuu tagasi kolasin raamatupoes ja leidsin soodusmüügist huvitava pealkirjaga raamatu. Mõtlesin ainult hetke ja ostsin ära. Õhtul kodus lähemalt sirvides avastasin, et oi, see hoopis kolmas raamat seeriast.. Võtsin siis netis leiduvad raamatupoed ette ja avastasin, et teises raamatupoes on soodukaga teine ja neljas osa ka olemas (jeeeee!). Kolasin veel aga esimest osa ei leidnudki.. Lõin siis käega, vähemalt enamus raamatud olemas ja saan ikkagi enamus loost kätte.

Kui raamatud käes, asusin lugema.

Antud seeria on natuke fantaasiamaailma kohta, peamisteks tegelasteks on vampiirid (aga äkki nad on reaalselt olemas?). Esmapilgul sirvides jäi tunne, et ongi sõdimised ja võitlus elu nimel, kuid tegelikult päris nii ei ole. Mina leidsin sealt romantikat ja natuke teadust isegi. Üldiselt oli raamat mõnusalt kaasahaarav ja tekitas tahtmise lugeda natuke rohkem ja siis veel natuke. Mulle meeldis, et see ei olnud puhtalt vampiiriteemaline romantika, suhteliselt palju nö tavainimeste probleeme oli ka- tülitsemised, armukadetsemised, armastuse väljendamine, leppimine, hoolimine ja sõprade eest seismine. Ei olnud kõik nii ninnunännu või teises äärmuses õõvastav ja veremaiguline. Muidugi oli hetki, kus tahtsin raamatu käest panna, kuna tegevus oli juba nii õudsaks ja lootusetuks muutunud, kuid huvi oli see, mis pani mind edasi lugema. See tavaline huvi ja lootus, et lõpuks läheb kõik hästi, kuigi alati nii ei tundu. Ja muidugi oli suureks innustajaks see, et enne oligi juba seikasid, kus olukord tundus lootusetu, kuid peategelane nägi ka halva asja juures kasvõi grammikest head ja see utsitas edasi tegutsema ning mind pani samuti edasi lugema.

Kui mulle satuks veel sarnaseid raamatuid koju, siis kindlasti loeksin. Mingil veidral kombel on mulle hakanud natuke üleloomulikud teemad meeldima ja hästi põnev on lugeda autorite vaadet teistsuguste teemade kohta. Antud raamatud on hästi kirjutatud ja haarasid kaasa, tegelaskujud on mõnusalt inimeste moodi, neil on samuti tunded ja antud juhul võitlesid nad oma tunnetest hoolimata ühise suure eesmärgi nimel. Ja muidugi, ka selles seerias oli nii mõnelgi tegelasel oma saladus või must auk, millest pidi välja ronima. Ja neile oli see võimalik, kui ise vaid mõelda ja selle nimel tegutseda, kuigi olukord ei pruugi alati nii roosiline olla ning hetkelised emotsioonid võtavad võimust.

Antud raamatud olid seda aega väärt, mis ma nende lugemisele kulutasin. Kõigile kindlasti ei meeldi aga mulle meeldisid ja leidsin, et aeg oli asjalikult sisustatud 🙂

IMG_20150629_100430

Crossfire seeria, post 2

Viimasel ajal olen märganud, et mitmed inimesed on leidnud minu blogis postituse, kus olen maininud Crossfire seeriat. Võimalik, et loodeti midagi täpsemat raamatutute kohta leida, kuid õnneks või kahjuks seal ei olegi nii palju kirjas.

Kohati panin mõne enda mõtte kirja selle pärast, et pärast oleks hea arvet pidada, mida olen lugenud. Paberile nimekirja ei ole mõtet teha, nagunii suudan selle kuhugi ära panna ja veel nii hästi, et pärast ei leia üles. Paratamatult ei ole ma nii hea kirjasoonega, et oskaksin midagi head ja tabavat antud raamatute kohta öelda. Kui siis nii palju, et mulle need raamatud meeldisid ja julgen soovitada teistele huvilistele 🙂

Crossfires on nii armastust, romantikat, saladusi, tülitsemisi, piisavalt suhtearendusi ja erootikat. Kellele sellised asjad meeldivad, need kindlasti loevad huviga. Lisaks ei ole mõtet raamatut Viiekümne varjundiga võrrelda- võivad natuke sarnased olla aga ikkagi on nad täitsa iseseisvad raamatud. Lisaks seal peituvad intriigid ja enda eest võitlemised, seda kõike on piisavalt, et lugejas huvi üleval hoida ning tekitada huvi ka järgmiste osade suhtes. Nö kõrvalseisvate isikute suhted ja käitumised- kõik annavad piisavalt vürtsi juurde ning vahepeal tekitavad tunde, et kogu raamat ei keerlegi ainult peategelaste ümber.

Seega, kes kahtleb kas lugeda või mitte- loe! Muidu ei saagi teada, kas raamat meeldib või mitte. Kui ikkagi jääb võidutsema mitte, siis saab raamatu alati pooleli jätta.

Autokool- läbitud!

Juhhhhuuuuuuu! Peale mitmeid päevi põdemist ja 100+ korda mõtlemis, et saan veelgi minna ja teooriat teha ja sõidutunde võtta, on tänane päev puhas kergendus.

Ma olin enda vastu viimastel päevadel täitsa ülekohtune. Põdesin liigselt, et kukun läbi, kuigi ma õppisin terve nädal iga päev korralikult teooriat ja harjutasin manöövriga tagurdamist. Ikkagi arvasin, et suudan mõne rumala vea teha ja korralikult põruda. Teooriaeksamit tehes kuulsin kuidas mu süda lõi (jah, isegi liiga kõvasti kuulsin, arvasin, et teisedki kuulevad) ja näpud higistama hakkasid. Lugesin küsimusi piinliku hoolega ja kui esimese hooga vastus ei meenunud, hüppasin kohe  edasi. See oli väga õige liigutus, muidu oleksin end seal närvihunnikuks mõelnud. Peale lihtsamaid küsimusi läksin nende juurde tagasi (4 küsimust milles kahtlesin) ja tegin need ka ära. Mõnes küll kahtlesin, kuid vastamata ka ei saanud ju jätta.

Lõpuks, 60 küsimust ja 13 minutit hiljem oli tõehetk. Süda tagus veelgi närvilisemalt, sees hakkas keerama ja mõtlesin, et nüüd ongi kõik, kõik selgub, kas saan autokooli lõpetatuks lugenud või mitte. Ja siis kui vajutasin klahvile ja tulemuse ette lõi, oleksin südari saanud, jäin mingit x valet asja vaatama ja süda vajus saapasäärde. Õnneks õpetaja ütles, et hea tulemus ja vaatame valed vastused üle. Siis alles leidsin õige koha üles ja avastasin, et olin 4 viga teinud.  Paar neist olidki sellised, milles kahtlesin ja 2 totakad vead, mõtlesin natuke üle (või liiga vähe). Aga vähemalt sain tehtud.

Nonii, 60 küsimust, 55 minutit aega ja maksimum 5 viga võis olla. Minu tulemus: 60 küsimust, kulus 13 minutit ja 4 viga. Arvan, et suutsin täitsa edukalt teha, õpetaja mainis, et enamuses kukuvad esimesel korral läbi ja sooritavad teisel või enamal katsel. Mul tekkis tunne, et mul läks lihtsalt hästi ja sain suhteliselt sobivad küsimused endale. 🙂

Jipppiiiiii, esmaspäeval saan koolitunnistuse ja siis võin juba ARKi suunduda. Natuke natuke veel ja suudan ühe ammu alustatud asja lõppenuks lugeda 🙂

Teooriaeksami ootuses

Sõiduõpetaja arvas eelmise nädala lõpul, et ma võiks juba teooriaeksami tegemisele mõelda. Õnneks või kahjuks kehtib tehtav teooriaeksam 30 päeva (muidugi, kui positiivne tulemus on) ning selle mõttega ma just varem ei läinudki proovima. Kuskil ajusopis oli mõte, et kui saan teooria tehtud aga sõiduga ei saa nii hästi hakkama, siis ehk pean veelgi kord teooriaeksami tegema ja ma polnud (siiani pole) sellest ideest vaimustuses.

Esimene pakutud aeg oli selle nädala esmaspäev aga ma jätsin minemata (õnneks on minek nii nagu tuju tuleb, ei pea midagi kokku leppima). Ma ei olnud endas üldse kindel, polnud ammu teooriat õppinud ja seal on sellised vahvad kohad, millega kardan alt minna. Ja nädalavahetusel ei tulnud õppimisest midagi välja, kui külalised tulid. Niigi harva käivad ja sedavõrd vahvad inimesed, et ei saa ju neid unarusse jätta.

Esmaspeäval võtsin end kokku ja lahendasin päevas päris palju teste. Esimestes oli ikka tuntavalt loogikavigu, päris madalseisu tunne tekkis.. Puhkasin vahepeal ja uue hooga võtsin jälle lahendamise käsile. Tegin natuke sohki ka aga seda kõike ikka enda huvides- kui vastust ei teadnud (mõne märgi kohta, mida polnud liikluses näinud), siis võtsin liiklusseaduse ette ja otsisin vastuse üles. Võib mõelda küll, et enesepettus, kuid õnneks nii see pole, mulle jääb asi lihtsalt paremini meelde, kui segadushetkel võtan asja lahti ja süvenen konkreetselt asjasse.

Täna on juba reede ja jälle (või siis ikka veel) lahendan teste. Tänaseks on juba positiivne tunne tekkinud, et ehk esmaspäeval suudan teooriaeksami ikka sooritada, positiivsele tulemusele. Eks palju loeb muidugi õnn ka, kas satuvad head küsimused või just mitte nii meeldivad. Proovin tänase ja nädalavahetusega kõik eksamitestid lahendada ja ka raskemad asjad läbi võtta ning meelde jätta. See oleks lihtsalt supertore, kui suudaksin eksami edukalt teha ja saaksin sõidueksamiks valmistuma hakata. Sõiduga pidi nii olema, et tunneli lõpus paistab valgus, manöövrid on suht okeid aga enne manöövri tegemist pean rohkem tähelepanu ümbrusele pöörama (mitte ainult manöövrile keskenduma) ala vasakpöörde korral pean veelgi rohkem paremat liiklust jälgima, kui paremal tee ääres pargivad autod.  Proovin endale seda meelde tuletada, kui autosse istun.
Kooli teooriaeksamis on 60 küsimus ja maksimum 5 valet võib olla.  Praeguseks olen teinud kodulehel olevatest 20 ära (uues peatükis siis, peatükke kokku 9) ja teha on veel 52.  Igas (hetkel käsil olevas testis siis) 10 küsimust ja maks 2 valet võib olla, muidu peab eksamitesti uuesti lahendama.
liiklus

IMG_5815
Nädalavahetusel käisime kalal ja käeharjutuseks võtsin kaamera kaasa. Lihtsalt pole nii ammu kaamerat näppinud ja proovinud normaalseid pilte saada. Oleks vaid parem obje ka, siis võiks juba mõelda loomade ja lindude pildistamisele 🙂

Autokool ja edasiminek

Iga kord, kui õppesõitu lähen, tuleb tõsine sabin sisse ja ma ei teagi miks. Kui olen autosse istunud, siis hakkab asi vaibuma, asjade enda järgi sättimine tundub veidralt rahustav ja kui parklast välja sõitma hakkan, siis on kõik juba piisavalt chill. Nii oli ka viimane kord.

Alustan eelviimasest korrast, kui õpetaja arvas, et ma sõidan ise ning tema ainult suunab kuhu ma liiklen. Algus läks ideaalselt, kuni manööverdamiseni. Suutsin ümber nurga pööramise aeg end närvi ajada ja loomulikult ei tulnud siis tegutsemisest midagi välja, iseseisvalt tegutsemisest siis. Mis halvasti, see uuesti. See kord ei öelnud õpetaja enam midagi, lihtsalt hakkas juhendama kuhu läheme ja mida teeme. Mõned kohad vajasid natuke lihvimist, olukorra hindamine natuke rohkem tähelepanu. Muidugi see ei tähenda, et ma auto oleks ära rihtinud või kellegi alla ajanud 🙂   Lihtsalt ei pea lubatud kiirusega sõitma, pigem suts aeglasemalt aga kontrollitumalt. Ja muidugi õpetaja arusaamatus kuidas tõusult minek tuleb ideaalselt välja aga valgusfoori taga suutsin auto välja suretada. Ma isegi ei tea miks, vb mu rabistamine lõi välja, jälle..

Kõige enam üllatas mind eile parkimine. Ma ei olnud siiani kordagi nüüd parkimist harjutanud ja põdesin seda hullult, õppesõidule minnes vaatasin veel youtubest videosid kuidas parkida. Lõpuks olin ikkagi veendunud, et ma ei pea nagunii parkima, tavaline õppesõit jne. Aga siis kui õpetaja palus parklasse keerata ja sobiv koht valida, siis olin küll hämmingus. Kaalusin kas öelda, et ma ei oska või ikkagi katsetada. Otsustasin katsetamise kasuks ja muidugi esimese hooga ei saanud ma õigesti sisse, tagurdasin välja ja läksin uuele katsele ning sain tehtud. Mu õnn oli suur. Tean, et pean seda kodus veel harjutama aga tunne oli hea, et ma ei olegi nii saamatu.

Enne sõidu lõppu oli teemaks kunas teooriaeksamit sooritama lähen. Ma muidugi olin arvamusel, et mitte niipea, sõitu vaja veel teha. Tema seisukoht oli, et esmaspäeval võiks juba teha. Jälle hämming, pean end vist liigselt saamatuks.. Lõppkokkuvõttes võiksin juba sõidueksami teha aga kuna ta tahab, et ma ARK asjad ka esimese korraga sooritan, siis leppisime kokku, et teen paar sõitu veel ja vahepeal võtan end kokku ja teen teooriaeksami ka ära (tegelikutl peabki enne ju tehtud olema, kui sõidueksami teen). Ja muidugi esmaspäevane pimedakoolitus.

Autokooli lõpp juba paistab, ei olegi enam nii kaugel mägede taga nagu arvasin. M ka innustab ja utsitab, et ma ikka viimasel hetkel alt ära ei hüppaks. Ja muidugi rahustab, et ma ei materdaks end nii palju. Tean, et ma ei ole saamatu, kuid vahest tuleb selline madalpunkt ja tunnen, et ma ei oska ja ei saa. Kui sellest punktist jälle üle saan, siis tundub maailm ilusam ja ma olen kõigeks võimeline. Hetkel ongi autokool see suur asi, mida tahan ära teha. Lisaks M`i innustamisele annab sõiduõpetaja ka positiivset tagasisidet ja süstib kindlustunnet, et ma olen võimeline hakkama saama. Tänaseks olen 5 korda sõitmas käinud ja tema arust on areng korralik olnud. Ja ma ei imestagi, ma olin enne põhiliselt maanteesõitu teinud ja linnaliiklus ning manöövrid olid täitsa nullseisus. Positiivselt edasi ja lõpuks on load taskus 🙂

Seelik ja unenäopüüdja, DIY projektid

Üks vahva käsitöölisest tuttav vorbib järjest pitsseelikuid teha ning ka imearmsaid tüllseelikuid. Ma mitmeid kordi imestasin ja ohkasin, et kuidas ta neid küll teeb, nii imelised asjad ju 🙂    Ma ise ei ole õmblusmasinaga suur sõber ja pigem väldin teda. Vajadusel teen lihtsamad asjad ära aga enamuses seisab masin niisama kapis. See just panigi imestama, et ühel inimesel on nii palju annet.

Aga võtsin kõik oma oskused kokku, tuttav jagas lahektl oma nippe ja nii ma proovisingi esimese seeliku valmis saada. Terve pika päeva pusisin, mõtlesin, harutasin, pusisin uuesti ja kaklesin õmblusmasinaga. Ja muidugi pitsriie, seda oleks rohkem vaja olnud ja väike E oli ka abis ning pits sai liiga kiirelt otsa, seelik ei saanudki satse..  Aga üks roosamanna on meil kodus juures, mitte küll selline, mida plaanisin teha, kuid esimese korra kohta tuli täitsa kantav seelik. Mu kriitik M vaatas üle ja hindas, et täitsa okei (ja oh, ta oskab väga hästi kriitiline olla), esimese korra kohta 🙂

Muidugi enne seeliku valmimist võtsin ühe tellimuse käsile, meisterdasin ühe unenäopüüdja. E sai endale ka veel ühe, kuid sellest saab pildi ehk natuke hiljem.

IMG_5788 IMG_20150606_210112