Muutused

Eks on paratamatu, et elus on järjest muutuseid, nii häid kui halbu. Meie pere muutus on muidugi hea, kuid vajab harjumist, suur samm ikkagi.

Nimelt läks meie väike E lasteaeda. Käisime küll ühel päeval kohal, lihtsalt tutvumas ja harjutamas natukene, kuid ikkagi on suur muutus aset leidnud. Järjekorras on ta olnud umbes kuuke või ehk 2, ma ei teagi. Mis ema, eksju. Tegelikult pani M ta järjekorda ja ma ei teagi kunas see täpselt toimus. Et valet muljet ei jääks, siis see oli eelnevalt meil ikka läbi räägitud ja ühine otsus, kuid vormistamine jäi M kanda.

Esimene päev oli vahva. E oli täitsa vaimustuses- palju uusi mänguasju, huvitav koht, palju lapsi ja väljas oli veelgi rohkem atraktsioone. Kuna me tegime nö tutvumispäeva, siis olime kohal ehk paar tunnikest, seni kuni lapsed hakkasid sööma kogunema. Kogu käimisest ja olemisest sai E veelgi hoogu juurde ja nüüd ootab kannatamatult, et saaks veel minna ja mängida. Arvas isegi, et ma ei pea temaga koos olema, saab ise ka mängitud ja oldud. Emasüda ei suuda seda uskuda, laps juba nii suur, et tahab mind hüljata, kuidas küll nii ruttu? Oh, aeg lausa lendab.

Järgmine nädal läheme juba uue hooga, siis proovime iga tööpäev kohal olla ja harjutada omaette olemist. Kui lapsele sobib, siis ehk ka uinumist. Ise ei plaani ma muidugi kohe koju tulla, otsin läheduses tegevust, st vajadusel saan kohe minna lapse juurde. Samas kui mõned päevad juba täitsa okeid on, siis plaanin koju tulla. Õnneks elame ligidal, kodust lasteaeda max 10 minutit autosõitu.

Kui tunnetest rääkida, siis E on õnnelik. Kuigi ega ta ei jaga veel, et hakkab seal rohkem olema ja mina ikkagi ei ole tema juures (kuigi ise on nõus ju nö üksi seal olema). Samas ta on piisavalt seltsiv, et peaks teistega hästi klappima ning igatsus peaks tahaplaanile jääma. Ma kardan enda tundeid rohkem- ei ole harjunud ju lapsest nii kaua eemal olema. Lisaks see tunne, et olen halb ema, kui saadan lapse lasteaeda ja ise olen kodus (alguses muidugi). Ja igatsus- praegu tegutseb ta minu läheduses ja saan igal hetkel tema juurde minna. Muidugi kõige suurem igatsus tekib alguses kindlasti sellest lobast, mis mind pidevalt ümbritseb, oeh. Mõtteid ja tundeid on liigagi palju, see kõik vist võtab aega ja harjumist. Ma saan sellest ilusti aru, et talle endale on seda vaja- saab teistega rohkem seltsida, õpib uusi ja huvitavaid asju, saab sõpru juurde, õpib kollektiivis olemist ning üldiselt teistega läbi saamist ning saab palju vahvaid emotsioone.

Siiani on veider mõelda, et esimene päev on juba seljataga ja meie pisike E on suurte laste ridades. Aeg kaob ikka megakiirusel ning varsti ei saagi aru, kui E on täiskasvanu ning tuleb koju koos oma lastega.

Advertisements

Komandeeringumõtted

Eelmise nädala lõpus sain uudise, et M sai endale kauge objekti. Süda vajus saapasäärde seda uudist kuuldes ning kohe tekkis ka küsimus, et kas jälle komandeering? Kas tõesti jälle? Kui kaua? Miks? Õnneks ette ruttavalt võin öelda, et õnneks hetkel veel on õhtuti koju tulnud. Aga ausalt, ära hirmutas küll. Kogu eelmise aasta stress ja E närvilisus tuli vägagi selgelt meelde..

Otseselt ma komandeeringut ei kardagi, tööl peab ju käima, et saaks ära elatud. Kõige enam tekitab E suhtumise stressi ja muret, ta on totaalselt issikas. Iga hommik ärgates uurib kus issi on, lõuna paiku uurib kas issi tuleb juba koju ja õhtul juba ootab akna juures. Neil on omad issi-tütre tegevused ja väga kahju oleks, kui jälle peaks issi kaugel olema ning laps oma tunnetega pea üksi võitlema. Jah, tal olen ka mina aga ta ei oska end alati nii hästi väljendada ning asjadest arusaamisega on sarnane teema. Ta võib küll aru saada, et issi tööl, kuid ta on jälle iga õhtu koju tulnud, kuidas siis nüüd ei tule. Ajataju on lihtsalt väga väike ja alatihti tuleb siis rääkida ning last lohutada. Oeh, eelmine aasta oli see kole kole kogemus.

Eelmine aasta oli vahepeal pea kuu, kui E nuttis end magama, sest ootas issit aga issi ei tulnud ju. See oli ehk kolmas komandeeringukuu. Muidugi M käis nv kodus ja see tekitaski lapses ju segadust, et vahepeal on kodus aga siis jälle ei ole, mis mõttes nagu.

Õnneks see kord läks hästi, hommikuti vara stardib objekile ja õhtul 18/19 aeg jõuab koju. Muidugi siis ei jõua kodus miskit teha, kuid vähemalt on kodus ning mina ja E oleme rõõmsad, vägagi rõõmsad. Just see tunne, et pere on koos ning õhtuti saab siis mõnusalt ühtse perena magama minna, ilma üleliigse muretsemiseta.

Huvitav ongi, et mina ja M oleme sellised rahulikud inimesed, kellel meeldib kodus olla ning perega koos aeega veeta. Me ei  tunne suurt vajadust üksteisest pikalt eemal olla, et nö puhata või ennast välja elada. St oleme nii mõneski mõttes sarnased ning hindame sarnaseid asju, just pere osas. Teeme asju ka eraldi, kuid pere on ikkagi esikohal, pigem puhkame ja lõõgastume perena koos, mitte ei ole tihti vajadust  sõpradega omaette olla. Kuid eks vahest on sõpradega ka vaja olla, teineteisest eeemal ning see on ka täitsa loogiline, vaheldust peab olema. Point, inimene peab olema see kes ta on, mitte end kellegi teise pärast muutma. Nüüd hakkas teema juba kuhugi mujale kiskuma, kui plaanis oli.. 😛

Põhiline ongi, et komandeering on hetkel tagaplaanil, M käib õhtuti kodus, kuigi sõita on 2 h tööle ja 2h koju. Lihtsalt plaanitasid oma plaanid kuidagi paika, et saaks nii käia. Kui nüüd jäi mulje, et pere pärast, siis eks see on ka mõjutaja, kuid lihtsalt nii tundus kõigile loogilisem ja parem variant. 2in1 ja mulle ning E´le sobib see ideaalselt 🙂

ARK sõidueksam, meenutused ja mõtted

Katre kirjutas just postituse ARK sõidueksami kohta, soovitused, mis võivad kasuks tulla. Postitust lugedes tuli elavalt meelde enda eksamiks valmistumine ning toredate inimeste soovitused. Seega mõtlesin enda jaoks kirja panna (ehk on kellelgi veel abiks), milliseid asju ma ise järgisin, et eksam korrektselt sooritatud saaks . 🙂

Kõige olulisem ongi külma närvi säilitamine. Tegelikult on seda keeruline teha, ikkagi suur samm, mille tahaks esimesel korral edukalt ära teha. Mina läksin kohale, saatsin M`i ja E ära ning läksin rahulikult ARKi sisse ja ootasin seal. Just selle mõttega, et üksinda olles saan kergemini rahuneda, omi mõtteid mõelda ja eesootavasse sisse elada. Minu närvist vabanemise rituaali kuulub ka sügavalt sisse ja välja hingamine, ma lausa tunnen seda tehes kuidas mured välja hingan.

Vali eksami sooritamiseks linn, kus oled ennegi sõitnud. Ise sõitsin nö kodulinnas ning eksami sooritasin samuti seal. Muidugi pole ma tervet linna läbi sõitnud, kuid enamus olulisemaid kohti on mitmeid kordi läbi sõidetud ning nö nipikad on teada. Ja muidugi nö koduses keskkonnas on mugavam sõita ka, tekitab natuke turvatunnet. Kui keerulisemad kohad on teada, siis on sõita lausa rõõm.

Harjutamine- ära kunagi harjuta eksamipäeval! Mina tegin viimased boksiharjutused ja tagurdamised päev enne eksamit. Kindluse mõttes “laotasime” platsi maha ning harjutasin mitmeid kordi nii üht kui teist harjutust. Lasin ka M´il harjutada, lihtsalt niisama, et ma üksi ei peaks harjutama. Muidugi ei harjutanud ma varem ka igapäevaselt, siis kui tuju tekkis, “laotasin” vajalikud asjad maha ning harjutasin.  Eksamipäeval harjutamise miinus on see, et harjutus ei pruugi kesteabmiks välja tulla ning see tekitab jällegi närvi. Lihtsalt siis tuleb puhata ja mõelda positiivseid mõtteid.

Mugavad riideid ja jalanõud annavad palju juurde. Minit ei tasu kanda, seda mainis juba sõiduõpetaja. Kõige parem ongi nö igapäevaste riietega minna, tekitab natukene mugavustunnet ning kindlust. Vähem stressamist, kuna tunned end mugavalt ja mugavus on suhteliselt tihti just vägagi oluline aspekt.

Suhtumine on ka tähtis. Mina võtsin seisukoha, et ma lihtsalt lähen ja teen selle sõidu ära. Põdesin ja muretsesin küll, kuid sisestasin endale, et ma ju oskan sõita (miks muidu autokool lõpetatud on) ja seegi sõit ei ole keerulisem, kui õppesõit. Kui ma juba eksamiautos olin, ei olnud enam väljapääsu ja tuli anda endast parim. Mõtlesingi sellele, et ma pean nii liiklema, et ma ei ohustaks ennast ega teisi. Keskendusin sõitmisele ja teiste jälgimisele ning üleliigne mõtlemine kadus ära.

Rääkimine ja küsimine tuleks kindlasti meelde tuletada 😀   Kui ikkagi midagi segaseks jääb, siis tuleb julgesti suu lahti teha ja üle täpsustada. Mõned inimesed ei saa võõrastega hästi jutule ning siis võib selle sammu tegemine raske olla, kuid tegelikult tasub see ära. Ma isegi ei ole võõrastega suhtlemises esirinnas, kuid sellises olukorras tuleb seda lihtsalt teha. Eksami ajal oli üks olukord, kus ma ei olnud 100% veendunud, kas harjutus tuleb uuesti alustada või mitte, siis konkreetselt küsisingi kuidas on. Kui täpsem olla, siis külgboksi tehes läksin esirattaga vastu äärekivi ning kartsin, et sellega on esimene katse lõppenud. Õnneks suu lahti tegemine ja küsimine, kas peaksin uuesti alustama või võin harjutusega jätkata, päästsid mu ning võisin harjutusega jätkata ning end ilusti ära parkida. Jah, katse läks arvesse, kuna ma ei läinud hooga vastu äärekivi (nö kontrollitud puude, hästi hästi tasa) ning olin võimeline end ilusti sisse manööverdama.

Eks igal inimesel on omad nipid, kuidas ärevusega võidelda, kuid minu jaoks olid just need olulised. Kui mul kunagi ehk tuleb uuesti idee, et tahaks mõnda teist mootorsõidukit juhtida ja pean kogu selle tee uuesti läbima, siis on hea neid punkte uuesti vaadata ning meelde tuletada mida võiks meeles pidada.

Sädelev kingitus

Ühel toredal inimesel oli sünnipäev lähenemas ning ma ei teadnud kohe üldse, mida talle kinkida. Nii võtsingi end käsile ja kolasin pinterest.com lehel ja otsisin järjest vahvaid ideid. Alguses ei leidnud üldse midagi põnevat aga siis jäi üks vahva sädelev pudel silma ja nii mul mõte hakkaski end edasi kerima ja tulemus on alloleval pildil.

Materjal:

  • Meeldiv jook
  • Glitter (meeldiv sädelev pulber)
  • PVA liim
  • Juukselakk (sellega lasin pudeli kindluse mõttes üle, et sädelus ei hakkaks pudisema)

IMG_6755

Loba

Peale eksami sooritamist võtsme vabalt ning nautisime niisama puhkamist ja Eesti tavalist suve (nagu ikka, jahe, tuuline ja vihmane).

Võtsime plaani, et käime Tallinna loomaaias ära, näitame E`le, et on veelgi rohkem loomi, kui koerad-kassid-kitsed-lambad-lehmad. Laps oli vaimustuses, nii palju erinevaid loomi ning nii vahvad pealekauba. Kõige enam meeldisid talle ahvid (makaagid) ning elevandid. Kellele siis ei meeldiks väikesed ahvikesed, kes köituvad nagu väikesed lapsed? 🙂

Lisaks külastasime mereäärset randa ning mõnda sugulast. Väga vahva on kohtuda inimestega, keda näeb harva ning isegi mõne sellisega, keda pole veel näinudki. Kui täiskasvanud on rahulikud ja ei näita nii väga oma emotsioone, siis lastest oli hästi aru saada, et neile selline kohtumine meeldis.

Ja nagu minule kohane, siis lugesin mõne raamatugi veel läbi.
* David Safier- Halb karma
* Mia Leelo Kanarbik- Tubli tüdruk
* Isaac Marion- Soojad kehad
* Gillian Flynn- Kadunud
Igas raamatus oli midagi huvitavat ja mitte nii huvitavat. Hetkel ei oskagi neist neljast lemmikut välja tuua, kuna nad on erineva stiiliga ning erineva stooriga.
Halb karma on selles suhtes hea mõttega, et mind pani käitumise üle mõtlema. Just selles võtmes, et alati ei pruugi asjad nii oll nagu esmapilgul tunduvad. Ning muidugi see teema, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Eks tegelikult väga loogiline asi, karma is a bitch! 🙂
Tubli tüdruk meenutas natuke 50 varjundit, kuna teemas käib väga palju domineerimine ning alistumine läbi. Eestipärane erootiline romaan, mis on minu meelest tagasihoidlikult kirjutatud.
Soojad kehad on minu meelest ebatüüpiline zombiraamat, mis kiskus korralikult kaasa. Ebatüüpiline selles suhtes, et üks nö surnutest käitub teisiti ning osaliselt tema eestvedamisel (ellujäämise soovist ajendatult ehk) avastavad paljud tegelased, et nad on võimelised muutuma ja mitte halvemaks. Ja boonuseks on armastus, paljudele meeldib ju romantika.
Kadunud on põnevusest pakatav raamat, mis keskendub ühe abielupaari mängule. Tegelikult ma ei teagi kas seda saab mänguks nimetada, kui naine plaanib aastaksese enda mõrva ning seda, kuidas jätta mees selles süüdlaseks. Ulme, kuidas üks naine suudab käituda ning oma lähedasele sedasi haiget teha. Samas mees hammustab ühel hetkel naise plaani läbi ning töötab selle nimel, et  naise kuri plaan avalikkuse ette tuua ning ennast süüst puhtaks pesta. Raamat on huvitav ning lõpp on minu jaoks üllatus.

Üldiselt viimane aeg oli natuke ligadilogadi ja midagi suurt ja asjalikke me ei teinudki. Aga alati ei peagi tubli ja asjalik olema, elu võib niisama ka nautida.

IMG_6515 IMG_6734