Crossfire seeria viies raamat

Märkasin, et päris mitmeid kordi on siia blogisse jõutud pealkirjas oleva lausega. Tundub, et see on päris populaarne seeria. Pean isegi tõdema, et ootan huviga, kunas raamat eesti keelsena poelettidele jõuab.

Kuid, dadaaaa,  viies osa on juba ilmunud, kahjuks küll mitte meie emakeeles, kuid suuremad huvilised saavad juba raamatut lugeda. Kiire otsinguga selgus, et One With You on Apollo poodides täitsa olemas. Seega, vut vut poodi ja lugema. 🙂  Hetkel  on kahju sellest, et antud raamat on viimane osa- Gideoni ja Eva lugu saab loetud ja hingeliselt läbi elatud. Vahest jäävad hingelised lood kummitama ning neist on raske lahti lasta. Jah, need lood jäävad mõtetesse pidama ja siis kummitavad mind mõned päevad.

Arvutis on mul tegelikul e-raamat juba olemas, kuid mingil imelikul põhjusel pole ma selle lugemiseni veel jõudnud. Isegi imestan. Muidu kui mõni hea raamat/lugu läheduses on, siis ma ei suuda end eemale hoida. Ehk on tõesti asi selles, et see on arvutis, mitte paberkandjal mu näpuvahel. No ei tea, ehk ongi selles asi.

Kes selle teose juba kätte saanud on, nautige lugemist! 🙂

Advertisements

Loba

Kevad on käes ning hetkeks on täielik tüdimus? tekkinud. Ei saa öelda, et kevadväsimus oleks aga kuidagi veniv ja tuim olek on tekkinud. Ehk kohati mõjutab seda ebameeldiv ilm- aina sajab ja termomeeter näitab plusse, kuid ikka veel vähe. Vahepeal oli täitsa mõnus juba, +10 kraadi sooja ja isegi rohkem, siis oli tõesti indu ja optimismi rohkem.

Vahepeal selliste mitte nii toredate ilmadega lugesin paar raamatut läbi ning üks on veel käsil. Esimeseks teoseks oli naabrinaise laenatud Kurjuse kannul.  See oli tõesti huvitav lugemine, haaras kaasa ja lõpp oli üllatav. Teiseks lugesin teost nimega Sünge jumalus, mis oli tegelikult päris vahva lugemine. Koolinoored, müstika ning otseloomulikult armumine- kui raamatus on müstika, siis see läheb mulle peale ja nii kergelt raamatut käest ei pane.  Hetkel on käsil Murelind. See on teos, millega ma ei suutnud kuidagi ühele lainele saada. Kuidagi liiga palju uusi tegelasi toodi sisse ja mingil hetkel kadus järg ära. Samas raamat oli käsile võetud ning nüüdseks olen üle poole lugenud- enam pooleli ei jäta. Eks kui raamat läbi loetud, siis tekib ehk ka taju, kuidas kokuvõtteks raamat tundus.

Vahepeal olen kooliga nii kaugele jõudnud, et käin erialapraktikat tegemas. Sellega oli ka omaette nali, kuid mis möödas, see möödas. 6 nädalat peaks praktika kestma ning tänaseks olen käinud kohal juba nädalakese. Koht on tore, kaaslased vahvad ning üldse on väga kodune sellises vahvas ettevõttes käia ning nende tegemistes kaasa lüüa.

Lapse liiga kiire füüsiline areng

Sattusin just emmedeklubli lehel lugema väikest teemat, kus on natuke juttu lapse liiga kiirest füüsilisest arengust. Seda lugedes tekkisid mälupildid lapse alla aastasest perioodist. Just samal teemal, liiga kiirelt hakkas kõndima, seda muidugi teiste arust.

Meie väike eksemplar hakkas iseseisvalt kõndima 8-kuuselt. Jah, see tundub tõesti vara, kuna enamus lapsi pidavat kõndima hakkama umbes aastaselt (kes hiljem, kes varem). Alguses arenes ta nagu täitsa keskmine laps (nõme väljend, ma tean) aga mingi hetk umbes poole aastaseks saamisest hakkas totaalselt turbotama. Ühe kuuga (oli just 6-kuuseks saanud) õppis käputamisasendit, hakkas käputama, õppis ise istumisasendisse minekut, sai ise istuma, hakkas end püsti tõmbama ja mähkmepaki najal (mis oli lapiti maas) samme tegema. Siis tundus minu jaoks kõik kuidagi väga kiire. Muidugi uue elukuu kontrollis rääkisime pereõe ja perearstiga ning nende arust oli kõik täitsa okei, lapsed arenevadki erinevalt.

Kuna ta hakkas kiirelt tugede najal kõndima ja üsna ruttu ka iseseisvalt, siis eks ma natuke muretsesin ka. Enamuses rääkisid kõrval, et see ei ole normaalne, midagi on lapsel viga ja viige kohe kontrolli. Ja muidugi, esimene laps, hakkasingi muretsema. Ekstra ma kohe arstile ei tõtanud aga jällegi, uue kuu kontrollis rääkisin oma mure ära. Õnneks on meil nii vahva pereõde ja perearst, kes leidsid, et lapsega on kõik korras. Ainuke mure oli see, et laps tahtis vahepeal varvastel kõndida. Seda muidugi harva, põhiliselt kõndis nii nagu pidigi. Seega, soovitati jalataldasid mudida ja mummulise palliga talla all veeretada. Neid nippe kasutades oli umbes nädalaga kõik korras. 🙂

Artiklit lugedes jäin mõtlema sellele, et kui füüsiline areng on kiire, siis vaimne võib maha  jääda. Õnneks on lauses sees sõna “võib”. Just selle pärast, et vanemad võivad ära ehmuda, kui see väide oleks kindel. Isegi muretsesin selle pärast, kui ikka sellist juttu räägitakse, siis paneb mõtlema. Õnneks (hetkel vähemalt) on näha, et minu väike tegelane on oma arenguga täitsa heal tasemel- ei ole kuskilt veel tagasisidet saanud, et oleks vaimselt vähem või aeglasemalt arenenud.

Eile M ka rääkis lastest, kellel on vaimsed või füüsilised piirangud ja ma jäin täitsa mõtlema. Kõik aina võrdlevad ja kiidavad oma lapsi, iseenesest mõistetav, et laps on tubli ja asjalik, eksju. Tegelikult on see väga suur rõõm, kui laps on terve! Ausalt, enamasti me ei oska seda hinnata aga see on oluline.

Ma ikka kaisutan enda tegelast ja olen õnnelik, et ta on selline tore ja vahva tegelane, kes ta on. 🙂