Uued sammud

Kuu keskpaigas võtsin end korralikult kokku ja saatsin enda dokumendid ning haridust tõendavad dokumendid teele ja lootsin ei tea isegi mida. Jah, ma kandideerisin tööle.

Hetke seisuga on asi nii kaugel, et homme on mul töövestlus! Oeh, ma olen praegu juba sabinas. Ma ei tea ju mida nad küsivad, kuidas ma käituma peaks, kui vara kohal olema (okei, vestluse kellaaeg on paigas aga kas ma peaksin natuke varem kohale minema?), kui viisakalt ma riidesse end panema peaks, kas ma peaks kuidagi ette valmistuma. Nii palju segaseid tundeid on. Samas ma hakkasin peale kirja saamist mõtlema, kas ma üldse tahan tööle minna. Eksju, täitsa normaalne inimene olen.. Mul on selle alaga väike kokkupuude olemas, töötajatega ka olen kokku puutunud ja tegelikult oleks see väga vahva tööalane väljakutse. Ja ma nüüd ei teagi miks ma kartma olen hakanud. Ehk tundub liiga suur muutus? Samas ma olin alguses sellest töökohast vaimustuses, siiani tundub vahva võimalus end tõestada. Segased tunded, väga segased. Samas see on alles vestlus, kes teab kuidas see kujuneb ja ega siis kohe ju otsust ei tehta.

Viimasel ajal on ka natuke kurvemaid uudiseid tulnud, kallis inimene lahkus meie juurest. Tal oli vanust juba päris palju- omajagu elatud, omajagu nähtud, teiste jaoks olemas oldud ja hädalisi aidatud, kuid ikkagi väga väga kurb sündmus. Siiani tikub pisar silma, kui mõtlen, et teda ei ole enam meiega. Ja veel rohkem tekitab südamevalu see tunne, et ma tahtsin talle veel külla jõuda. Plaanisin juba mitu nädalat seda reisi aga kuna auto oli natuke ai, siis ei saanudki minna. Ja auto saime terveks alles ärasaatmise ajaks. Siis oli küll tunne, et miks. Miks just nii, miks ei võinud enne saada. Oeh, emotsioonid keevad üle.

Ja, et mitte nii kurvalt lõpetada- ma olen natuke poolvääriskivimaalima avastanud. Üks vahva sõbranna tutvustas mulle seda maailma juba natuke aega tagasi aga siis ei olnud minu jaoks vist õige hetk. Lihtsalt ei tõmmanud nende suunas. Nüüd siis kuuke tagasi tekkis tunne, et ma kohe pean endale mõne kivikese soetama ja endale ühe hingega ehte tegema. Just selle, mis oleks mulle ja toetaks mind. Sellest tulenevalt on juba nii, et olen paar ehet veel lisaks teinud. Ja proovingi seda teed minna, et kui inimene soovib ja mul õige tunne tekib, siis ma võtan selle tegemise ette. Ilma õige tundeta ei suuda ma kivikestesse positiivsust panna ning ilma selleta ei ole ehe nii müstiline, kui võiks olla. Idee on südamega asju teha ja positiivset energiat sisse põimida. 🙂

 

Advertisements