ARK sõidueksam, meenutused ja mõtted

Katre kirjutas just postituse ARK sõidueksami kohta, soovitused, mis võivad kasuks tulla. Postitust lugedes tuli elavalt meelde enda eksamiks valmistumine ning toredate inimeste soovitused. Seega mõtlesin enda jaoks kirja panna (ehk on kellelgi veel abiks), milliseid asju ma ise järgisin, et eksam korrektselt sooritatud saaks . 🙂

Kõige olulisem ongi külma närvi säilitamine. Tegelikult on seda keeruline teha, ikkagi suur samm, mille tahaks esimesel korral edukalt ära teha. Mina läksin kohale, saatsin M`i ja E ära ning läksin rahulikult ARKi sisse ja ootasin seal. Just selle mõttega, et üksinda olles saan kergemini rahuneda, omi mõtteid mõelda ja eesootavasse sisse elada. Minu närvist vabanemise rituaali kuulub ka sügavalt sisse ja välja hingamine, ma lausa tunnen seda tehes kuidas mured välja hingan.

Vali eksami sooritamiseks linn, kus oled ennegi sõitnud. Ise sõitsin nö kodulinnas ning eksami sooritasin samuti seal. Muidugi pole ma tervet linna läbi sõitnud, kuid enamus olulisemaid kohti on mitmeid kordi läbi sõidetud ning nö nipikad on teada. Ja muidugi nö koduses keskkonnas on mugavam sõita ka, tekitab natuke turvatunnet. Kui keerulisemad kohad on teada, siis on sõita lausa rõõm.

Harjutamine- ära kunagi harjuta eksamipäeval! Mina tegin viimased boksiharjutused ja tagurdamised päev enne eksamit. Kindluse mõttes “laotasime” platsi maha ning harjutasin mitmeid kordi nii üht kui teist harjutust. Lasin ka M´il harjutada, lihtsalt niisama, et ma üksi ei peaks harjutama. Muidugi ei harjutanud ma varem ka igapäevaselt, siis kui tuju tekkis, “laotasin” vajalikud asjad maha ning harjutasin.  Eksamipäeval harjutamise miinus on see, et harjutus ei pruugi kesteabmiks välja tulla ning see tekitab jällegi närvi. Lihtsalt siis tuleb puhata ja mõelda positiivseid mõtteid.

Mugavad riideid ja jalanõud annavad palju juurde. Minit ei tasu kanda, seda mainis juba sõiduõpetaja. Kõige parem ongi nö igapäevaste riietega minna, tekitab natukene mugavustunnet ning kindlust. Vähem stressamist, kuna tunned end mugavalt ja mugavus on suhteliselt tihti just vägagi oluline aspekt.

Suhtumine on ka tähtis. Mina võtsin seisukoha, et ma lihtsalt lähen ja teen selle sõidu ära. Põdesin ja muretsesin küll, kuid sisestasin endale, et ma ju oskan sõita (miks muidu autokool lõpetatud on) ja seegi sõit ei ole keerulisem, kui õppesõit. Kui ma juba eksamiautos olin, ei olnud enam väljapääsu ja tuli anda endast parim. Mõtlesingi sellele, et ma pean nii liiklema, et ma ei ohustaks ennast ega teisi. Keskendusin sõitmisele ja teiste jälgimisele ning üleliigne mõtlemine kadus ära.

Rääkimine ja küsimine tuleks kindlasti meelde tuletada 😀   Kui ikkagi midagi segaseks jääb, siis tuleb julgesti suu lahti teha ja üle täpsustada. Mõned inimesed ei saa võõrastega hästi jutule ning siis võib selle sammu tegemine raske olla, kuid tegelikult tasub see ära. Ma isegi ei ole võõrastega suhtlemises esirinnas, kuid sellises olukorras tuleb seda lihtsalt teha. Eksami ajal oli üks olukord, kus ma ei olnud 100% veendunud, kas harjutus tuleb uuesti alustada või mitte, siis konkreetselt küsisingi kuidas on. Kui täpsem olla, siis külgboksi tehes läksin esirattaga vastu äärekivi ning kartsin, et sellega on esimene katse lõppenud. Õnneks suu lahti tegemine ja küsimine, kas peaksin uuesti alustama või võin harjutusega jätkata, päästsid mu ning võisin harjutusega jätkata ning end ilusti ära parkida. Jah, katse läks arvesse, kuna ma ei läinud hooga vastu äärekivi (nö kontrollitud puude, hästi hästi tasa) ning olin võimeline end ilusti sisse manööverdama.

Eks igal inimesel on omad nipid, kuidas ärevusega võidelda, kuid minu jaoks olid just need olulised. Kui mul kunagi ehk tuleb uuesti idee, et tahaks mõnda teist mootorsõidukit juhtida ja pean kogu selle tee uuesti läbima, siis on hea neid punkte uuesti vaadata ning meelde tuletada mida võiks meeles pidada.

Advertisements

Riiklik sõidueksam

Ohh, nüüdseks on see närvitsemine, muretsemine, paanitsemine, planeerimine möödas. Jah, esimene lause juba näitab, et ma sooritasin riikliku sõidueksami edukalt! 🙂

Enne eksamit oli närvipinge ikka suur, kõik muu tundus olevat teisejärguline, lihtsalt oli tunne, et pean selle tehtud saama. Kuigi elus on palju olulisi asju, siis selle eksami sooritamine oli antud hetkel vist lausa esikohal.

Eksamil üldiselt midagi keerulist ei olnud. Ühes kohas jäin natuke toppama aga see oli seotud närvilisusega ja kui sain korra rahulikult sisse ja välja hingata, siis sain sellegi koha tehtud. Harjutused sooritasin korralikult nagu pidi ja linnaliiklus oli ka täitsa hea. Õnneks ei olnud tipptundi, siis oleks närv vist veelgi hullem olnud.

Hetkel on nii hea ja rahulik tunne. Lihtsalt teadmine, et ma võin nüüdsest ametlikult üksinda liikluses osaleda, see on lihtsalt super. Kuigi see harjumine võtab aega, ikka on selline tunne, et M peab minga kaasas olema, nii harjunud sellega juba.

Jälle ootus, sõidueksam

Loodetavasti saan nüüd selle ootuse tükiks ajaks viimaseks lugeda. Muidugi on mitmeid asju, mida oodata, kuid see on hetkel üks suur projekt, mida sooviks lõpetatuks lugeda.

Nimelt on järgmise nädala teises pooles ARKi sõidueksam mulle broneeritud. Alguses tundus see aeg meeletult kaugel, kuid nüüd ei ole enam nädalatki vaja oodata. Kui ma olin alguses positiivne, siis nüüd puges üks väike hirmupisik mu sisse ja kasvab järjest suuremaks. Muidugi võib arvata, et mis seal siis ikka karta, kuid ma kardan. Tahan ju edukalt eksami ära teha ja liiklusesse suunduda, esimese korraga muidugi.

Kolmapäeval käisin sõiduõpetajaga veel korra sõitmas, niisama julgust kogumas ja meenutamas. Mõni asi tuli hästi välja, mõnega olin natuke koba, kuid lõppkokkuvõtteks pidavat ma tubli olema ja saan hakkama. Väga hea on asjatundja arvamust kuulda, annab ikkagi julgust juurde ja kinnitab, et ma saan hakkama. Ma ei pidavat midagi erilist harjutama, lihtsalt soovitas rahulikult kõik harjutused läbi mõelda. Okei, tehtav. Eks ma pean eksaminärvi ajal suutma endale seda ikkagi meenutada, mitte rabistama. Ei tohi rabistada! Nii, see on siis meeldetuletus mulle endale.

Ise tahan veel külgboksi harjutada, ümber parema nurga tagurdamist ja piiratud alal tagasipööre (3 roolikeeramisega). See tähendab siis seda, et viimased päevad enda oskusi lihvida ja tubli olla. Saan harjutada rahulik olemist ja kõikide käikude läbimõtlemist enne harjutuse sooritamist. Viimases sõidus tulid harjutused välja aga ikka tekib tahtmine harjutada. Muidugi võiks ju tagurpidi parkimist ka proovida, nii igaks juhuks. Ma ei tea kuskohast mul see rumal idee on tulnud aga ma tunnen, et see on asi, mida võiks ka osata. Õpetaja arvas, et ei tasu üle ka muretseda, kuna algajatel on kergem nina ees parkida. Ega see proovimine tükki küljest ka ei võta, plats murule maha ja autoga mõned korrad ikka läbi teha.

Nüüd siis kõige keerulisem osa, mu enesekindlus. Ennegi mainisin, et kardan ja ma tõesti kardan. Otsest põhjust ju tegelikut ei olegi. Sõita ma oskan, muidu poleks autokooli sõidueksam ju tehtud. Sõiduõpetaja viimane kord ütles samuti, et sõita ma oskan ja saan tema arust tehtud. Miks ma siis nii põen?  Võimalik, et see lootus, et teen esimese korraga ära ja põrumishirm. Ei taha ju endast pettuda ja lasta teistel pettuda. Muud vist ei olegi, kui viimased julguseriismed kokku korjata ja kuni eksamini mõelda, et ma lähen ja teen ära.

ARK teooriaeksam

Selle nädala alguses oli mul Maanteeameti büroosse aeg kirjas, et lõpuks teooriaeksam ära teha. Juba mõned päevad enne tuli ebameeldiv värin ja hirm, et äkki ma põrun totaalselt. Samas teiselt olin ma kindel, et olen piisavalt õppinud ja olen suuteline eksami edulakt sooritama. Isegi ei saa täpselt aru mis mu sees toimub.

Positiivne oli, et eksami aeg oli kohe hommikul, 9.15, ei olnud vaja kaua 100 erisugust mõtet mõelda, lihtsalt kohale minna ja ära teha. Muidugi minu planeerimisoskuse järgi olime juba 8.50 kohal ja ootasime ukse taga (et ikka mitte hilineda 😀 😀 ). Minu üllatuseks olid teised ka varem kohal ja ootasid samuti nagu mina. Ettenähtud ajast saime natuke hiljem sisse ja seega eksami tegemine hajus ka natuke hilisemaks aga õnneks see ei tekitanud enam paanikat, olin ju kohal ja mis enam viltu saaks minna, eksju. Nii kui asusin tegema, tundus esimene küsimus juba keeruline ja hüppasin kohe üle, kuskil keskel oli totaalselt tundmatu küsimus (kuigi ei tohiks ju olla, kool läbi, märgid ja muud olulised asjad peaks selged olema) ja jätsin sellegi vahele. Kui teised tehtud, hüppasin tegemata küsimuste juurde ja tegin needki loogikat kasutades ära. Närv oli selleks ajaks juba suht hajunud ja suutsin paremini keskenduda. Kõigi 30 küsimuse vastamiseks oli kulunud ainult 4 minutit ja teised veel nokitsesid, seega võtsin enda küsimused uuesti rahulikult läbi, kontrolli mõttes. Lõpuks jäin ühe juures pidama ja pika kaalutluse peale muutsin vastuse ära. Kui küsimused kontrollitud, lõpetasin eksami ja ootasin südame pekslemise saatel tulemust. Ja minutikese pärast oligi vastus ekraanil, eksam sooritatud, 1 viga (!?). Täitsa hasardi mõttes vaatasin oma vea üle ja üllatus üllatus, see küsimus, mille ma ümber muutsin, osutus valeks. Oleksin võinud kontrollimata jätta ja oleksin 0 viga teinud. Tegelikult see ei loegi, loeb, et eksam on edukalt tehtud ja üks samm veel läbitud.

Büroost välja astudes olin ikka eriti õnnlik ja see kergendustunne, lihtsalt võimas.  Sellel hetkel ei mõelnud ma veel sõidueksamile, lihtsalt tahtsin sealt ära tulla ja oma õnnepilves hõljuda (hahh, nagu väike plikake). Enne oli juba plaanis, et kui saan tehtud, siis panen sõidueksami e- keskkonnas kirja. Ja kui lõpuks kodus olin, end järgmisele eksamile kirja hakkasin panema, selgus, et esimene vaba aeg on alles täitsa kuu lõpus (kuidas niiiiiiii kaua küll ootama pean?!) ja mu tuju langes mitme pügala võrra allapoole. Ma ju lootsin, et ehk nädal kuni 10 päeva tuleb oodata, see oleks ideaalne olnud. Aga, et rohkem kui 2 nädalat oodata, see tundus ulme ja tundub siiani. M muidugi lohutas, et mõte oligi juulis ju ARK ära teha, vahet ei ole kas eksam on kuu keskel või kuu lõpus, tulemus loeb. Eks ma natuke sain aru küll, saan ju veel harjutada ja enda oskusi lihvida, et sõidu ka positiivselt sooritaksin. Kuid paratamatult ei ole ootamine mu parim külg, tahaks kõike kohe, nüüd ja praegu. Aga mis ikka, tuleb sedagi oskust lihvida ja lihtsalt kulgeda ja harjutada.

Kui ma mõtlen sellele kuidas ma suutsin enne teooriaeksamit põdeda, siis ma olen hämmingus. Ma ju tean ennast, et suudan vahest end liiga üles kütta ja siis end totaalselt ära hirmutada. Pean veelgi rohkem nö külma närvi kasvatama ja sujuvalt läbi libisema, mitte end ära hirmutama. Nüüd ongi kuu lõpuni paras aeg end treenida ja mõelda positiivselt ning negatiivne kõik minema peletada. Ma ei lähe ju katsetama, kas saan läbi, ma lähen ja teen sõidu ka ära. Niisama lihtsalt, olen endas kindel ja muud varianti ei olegi, kuigi sisimas suudan ikkagi natuke põdeda. Kui piisavalt kaua endale rääkida, et saan ja teen, siis saangi ja teengi  🙂

ARK, eksamid, ootus

Autokool on juba paar nädalat tagasi läbitud ning nüüdseks olen oma sammud ka ARKi seadnud, et sealsed eksamid positiivselt sooritada, et kogu see autokooli ja lubademajandus lõpuks läbi saaks. Idee on tegelikult hea aga nüüd hakkab alles kohale jõudma, et see on ikkagi niii suur samm.

Hetkel olen õnnelik, et ma ikkagi ei venitanud nii kaua kui algselt plaanisin. Plaan oli alles peale palgapäeva end ära registreerida ja siis eksamitele minna. Aga kuskilt vupsas pähe mõte, et sellistes asutustes on järjekorrad ning suvine aeg ka, puhkused ja muud sellised mõjutajad. Seadsingi eelmise nädala lõpus sammud ARKi ja üllatus ülaltus, teooriaeksami esimene võimalik aeg oli alles kuu keskel.. Järjekorraga olin harjunud aga, et pea 2 nädalat, vauu. Ma ei hakanud mõtlema, võtsin lihtsalt aja vastu ja olin õnnelik, et kuu aega ei pea ootama.

Nüüdseks on eksam järgmine nädal ja ma pean õppima, igaks juhuks asju värskendama, et mõne rumala veaga läbi ei kukuks. Ainult asi on selles, et ei ole tuju, ei saa kuidagi üldse õppimisega vedama. Niigi vahepeal “puhkasin” ja mõtlesn, et kui neljapäev tuleb, siis hakkan kindlasti õppima. Ja üllatus üllatus, olen 100 muud asja ära suutnud teha aga teooriat pole üldse vaadanud. Endalgi on ise enda ees häbi aga kui ei ole tuju, siis ei tule õppimisest nagunii midagi välja.

Ja see ebameeldiv ootus ja natuke närviline tunne on sisse pugenud. Selle kirjeldamiseks ei olegi sõnu, kuidas ma end täpselt tunnen, ma lihtsalt ei oska. Kuigi ma tunnen, et teooria ei ole nii keeruline, seal tuleb lihtsalt loogiliselt mõelda, siis ikkagi tunnen end ebamääraselt veidralt. Ja kui mõte veel sõidueksamile läheb, siis on eriti ebameeldiv olla. Ma oskan sõita, piisavalt, et M usaldab mind rooli ja autokooli õpetaja luges eksami sooritatuks, kuid ikkagi tuleb hirm. Enim hirmutav tundub võõra inimesega sõita, kes ei räägi ega kuula raadiot, lihtsalt ütleb kuhu pean sõitma. Prrr, nii hirmutav. Ja see tekitabki hirmu, et närv veab alt ja teen mingi väga suure vea..

Seda enam ootamine, see ebameeldiv ootamine. Kui teooria saan tehtud ja ehk pean paar nädalat veel ootama, siis kardan, et suudan veelgi närvi minna. Lisaks Viljandi Folk, milline mass sinna kokku tuleb ja kui lähim pakutav aeg jääb nende päevade sisse, siis on ju veelgi keerulisem sõita.  Sõiduõpetaja soovitas eksami ajaks just rahulikuma aja valida, siis on lihtsam sooritada ja väiksem võimalus mõneks ohtlikuks olukorraks. Ma tean, et ma ei ole saamatu ja kui autokooli juba tehtud sain, siis peaks ARK ju ometigi lihtne olema. Kuid see ebameeldiv närv, oh kuidas see mulle ei meeldi.

Kogu sellele mäsule mõeldes tahaks vahepeal asja pooleli jätta ja lihtsalt edasi elada nagu siiani olen elanud. Samas ma tean, et juhiload teevad mu elu palju lihtsamaks ja kunagi ei tea kunas neid vaja läheb. Pean suutma end kuidagi õigele lainele saada ja närvi millelegi muule suunama. Ma lihtsalt üean end kokku võtma ja selle ühe etapi läbima.

Autokool- läbitud!

Juhhhhuuuuuuu! Peale mitmeid päevi põdemist ja 100+ korda mõtlemis, et saan veelgi minna ja teooriat teha ja sõidutunde võtta, on tänane päev puhas kergendus.

Ma olin enda vastu viimastel päevadel täitsa ülekohtune. Põdesin liigselt, et kukun läbi, kuigi ma õppisin terve nädal iga päev korralikult teooriat ja harjutasin manöövriga tagurdamist. Ikkagi arvasin, et suudan mõne rumala vea teha ja korralikult põruda. Teooriaeksamit tehes kuulsin kuidas mu süda lõi (jah, isegi liiga kõvasti kuulsin, arvasin, et teisedki kuulevad) ja näpud higistama hakkasid. Lugesin küsimusi piinliku hoolega ja kui esimese hooga vastus ei meenunud, hüppasin kohe  edasi. See oli väga õige liigutus, muidu oleksin end seal närvihunnikuks mõelnud. Peale lihtsamaid küsimusi läksin nende juurde tagasi (4 küsimust milles kahtlesin) ja tegin need ka ära. Mõnes küll kahtlesin, kuid vastamata ka ei saanud ju jätta.

Lõpuks, 60 küsimust ja 13 minutit hiljem oli tõehetk. Süda tagus veelgi närvilisemalt, sees hakkas keerama ja mõtlesin, et nüüd ongi kõik, kõik selgub, kas saan autokooli lõpetatuks lugenud või mitte. Ja siis kui vajutasin klahvile ja tulemuse ette lõi, oleksin südari saanud, jäin mingit x valet asja vaatama ja süda vajus saapasäärde. Õnneks õpetaja ütles, et hea tulemus ja vaatame valed vastused üle. Siis alles leidsin õige koha üles ja avastasin, et olin 4 viga teinud.  Paar neist olidki sellised, milles kahtlesin ja 2 totakad vead, mõtlesin natuke üle (või liiga vähe). Aga vähemalt sain tehtud.

Nonii, 60 küsimust, 55 minutit aega ja maksimum 5 viga võis olla. Minu tulemus: 60 küsimust, kulus 13 minutit ja 4 viga. Arvan, et suutsin täitsa edukalt teha, õpetaja mainis, et enamuses kukuvad esimesel korral läbi ja sooritavad teisel või enamal katsel. Mul tekkis tunne, et mul läks lihtsalt hästi ja sain suhteliselt sobivad küsimused endale. 🙂

Jipppiiiiii, esmaspäeval saan koolitunnistuse ja siis võin juba ARKi suunduda. Natuke natuke veel ja suudan ühe ammu alustatud asja lõppenuks lugeda 🙂

Autokool ja edasiminek

Iga kord, kui õppesõitu lähen, tuleb tõsine sabin sisse ja ma ei teagi miks. Kui olen autosse istunud, siis hakkab asi vaibuma, asjade enda järgi sättimine tundub veidralt rahustav ja kui parklast välja sõitma hakkan, siis on kõik juba piisavalt chill. Nii oli ka viimane kord.

Alustan eelviimasest korrast, kui õpetaja arvas, et ma sõidan ise ning tema ainult suunab kuhu ma liiklen. Algus läks ideaalselt, kuni manööverdamiseni. Suutsin ümber nurga pööramise aeg end närvi ajada ja loomulikult ei tulnud siis tegutsemisest midagi välja, iseseisvalt tegutsemisest siis. Mis halvasti, see uuesti. See kord ei öelnud õpetaja enam midagi, lihtsalt hakkas juhendama kuhu läheme ja mida teeme. Mõned kohad vajasid natuke lihvimist, olukorra hindamine natuke rohkem tähelepanu. Muidugi see ei tähenda, et ma auto oleks ära rihtinud või kellegi alla ajanud 🙂   Lihtsalt ei pea lubatud kiirusega sõitma, pigem suts aeglasemalt aga kontrollitumalt. Ja muidugi õpetaja arusaamatus kuidas tõusult minek tuleb ideaalselt välja aga valgusfoori taga suutsin auto välja suretada. Ma isegi ei tea miks, vb mu rabistamine lõi välja, jälle..

Kõige enam üllatas mind eile parkimine. Ma ei olnud siiani kordagi nüüd parkimist harjutanud ja põdesin seda hullult, õppesõidule minnes vaatasin veel youtubest videosid kuidas parkida. Lõpuks olin ikkagi veendunud, et ma ei pea nagunii parkima, tavaline õppesõit jne. Aga siis kui õpetaja palus parklasse keerata ja sobiv koht valida, siis olin küll hämmingus. Kaalusin kas öelda, et ma ei oska või ikkagi katsetada. Otsustasin katsetamise kasuks ja muidugi esimese hooga ei saanud ma õigesti sisse, tagurdasin välja ja läksin uuele katsele ning sain tehtud. Mu õnn oli suur. Tean, et pean seda kodus veel harjutama aga tunne oli hea, et ma ei olegi nii saamatu.

Enne sõidu lõppu oli teemaks kunas teooriaeksamit sooritama lähen. Ma muidugi olin arvamusel, et mitte niipea, sõitu vaja veel teha. Tema seisukoht oli, et esmaspäeval võiks juba teha. Jälle hämming, pean end vist liigselt saamatuks.. Lõppkokkuvõttes võiksin juba sõidueksami teha aga kuna ta tahab, et ma ARK asjad ka esimese korraga sooritan, siis leppisime kokku, et teen paar sõitu veel ja vahepeal võtan end kokku ja teen teooriaeksami ka ära (tegelikutl peabki enne ju tehtud olema, kui sõidueksami teen). Ja muidugi esmaspäevane pimedakoolitus.

Autokooli lõpp juba paistab, ei olegi enam nii kaugel mägede taga nagu arvasin. M ka innustab ja utsitab, et ma ikka viimasel hetkel alt ära ei hüppaks. Ja muidugi rahustab, et ma ei materdaks end nii palju. Tean, et ma ei ole saamatu, kuid vahest tuleb selline madalpunkt ja tunnen, et ma ei oska ja ei saa. Kui sellest punktist jälle üle saan, siis tundub maailm ilusam ja ma olen kõigeks võimeline. Hetkel ongi autokool see suur asi, mida tahan ära teha. Lisaks M`i innustamisele annab sõiduõpetaja ka positiivset tagasisidet ja süstib kindlustunnet, et ma olen võimeline hakkama saama. Tänaseks olen 5 korda sõitmas käinud ja tema arust on areng korralik olnud. Ja ma ei imestagi, ma olin enne põhiliselt maanteesõitu teinud ja linnaliiklus ning manöövrid olid täitsa nullseisus. Positiivselt edasi ja lõpuks on load taskus 🙂