Uued sammud

Kuu keskpaigas võtsin end korralikult kokku ja saatsin enda dokumendid ning haridust tõendavad dokumendid teele ja lootsin ei tea isegi mida. Jah, ma kandideerisin tööle.

Hetke seisuga on asi nii kaugel, et homme on mul töövestlus! Oeh, ma olen praegu juba sabinas. Ma ei tea ju mida nad küsivad, kuidas ma käituma peaks, kui vara kohal olema (okei, vestluse kellaaeg on paigas aga kas ma peaksin natuke varem kohale minema?), kui viisakalt ma riidesse end panema peaks, kas ma peaks kuidagi ette valmistuma. Nii palju segaseid tundeid on. Samas ma hakkasin peale kirja saamist mõtlema, kas ma üldse tahan tööle minna. Eksju, täitsa normaalne inimene olen.. Mul on selle alaga väike kokkupuude olemas, töötajatega ka olen kokku puutunud ja tegelikult oleks see väga vahva tööalane väljakutse. Ja ma nüüd ei teagi miks ma kartma olen hakanud. Ehk tundub liiga suur muutus? Samas ma olin alguses sellest töökohast vaimustuses, siiani tundub vahva võimalus end tõestada. Segased tunded, väga segased. Samas see on alles vestlus, kes teab kuidas see kujuneb ja ega siis kohe ju otsust ei tehta.

Viimasel ajal on ka natuke kurvemaid uudiseid tulnud, kallis inimene lahkus meie juurest. Tal oli vanust juba päris palju- omajagu elatud, omajagu nähtud, teiste jaoks olemas oldud ja hädalisi aidatud, kuid ikkagi väga väga kurb sündmus. Siiani tikub pisar silma, kui mõtlen, et teda ei ole enam meiega. Ja veel rohkem tekitab südamevalu see tunne, et ma tahtsin talle veel külla jõuda. Plaanisin juba mitu nädalat seda reisi aga kuna auto oli natuke ai, siis ei saanudki minna. Ja auto saime terveks alles ärasaatmise ajaks. Siis oli küll tunne, et miks. Miks just nii, miks ei võinud enne saada. Oeh, emotsioonid keevad üle.

Ja, et mitte nii kurvalt lõpetada- ma olen natuke poolvääriskivimaalima avastanud. Üks vahva sõbranna tutvustas mulle seda maailma juba natuke aega tagasi aga siis ei olnud minu jaoks vist õige hetk. Lihtsalt ei tõmmanud nende suunas. Nüüd siis kuuke tagasi tekkis tunne, et ma kohe pean endale mõne kivikese soetama ja endale ühe hingega ehte tegema. Just selle, mis oleks mulle ja toetaks mind. Sellest tulenevalt on juba nii, et olen paar ehet veel lisaks teinud. Ja proovingi seda teed minna, et kui inimene soovib ja mul õige tunne tekib, siis ma võtan selle tegemise ette. Ilma õige tundeta ei suuda ma kivikestesse positiivsust panna ning ilma selleta ei ole ehe nii müstiline, kui võiks olla. Idee on südamega asju teha ja positiivset energiat sisse põimida. 🙂

 

Advertisements

Selle suve pidu, vahest käime ka elamusi otsimas

Kuna ma olen järjepidev, siis jällegi võtsin osa ühest loosimisest ja minu siiraks üllatuseks võitsingi. Auhinnaks oli 2 piletit Selle suve peole, kus esinesid Kõrsikud ja Terminaator.

Üldiselt oleme laisad käijad, lihtsalt ei saa kuigi tihti vedama, et mõni suurem reis või üritus ette võtta. Oma mugavustsoonist välja trügimine on vahest suurem ettevõtmine, kui kuhugi minek või millegi tegemine, kahjuks. Vahest on lihtsalt tunne, et maal elades on 100 vajalikku tegevust ja ei taha ju aega niisama kulutada, et mittevajalikku teha. Oleme isegi M´iga arutanud, et korteris elades käiks isegi rohkem ringi ja organiseeriks uusi ja huvitavaid asju.

Aga mõni sõna peaost ka. Kõrsikud olid huvitavad, kuid mulle nad tegelikult nii väga huvi ei paku. Samas see kord kuulasin neid tegelikult täitsa hea meelega- ilm oli mõnus, hea seltskond, mõnus muusika. Samas kui Termnaator lõpuks lavale tuli, oli ootusärevus juba täitsa mõnus- pubekaajal olid need lood nii head ja kohati ka lohutavad. Vabas õhus otse esinemist oli ikka nii mõnus kuulata, see fiiling ja üldse kogu esinemine oli hea emotsiooniga. Muidugi natuke aitas asja tasakaalistada E, kes oli natuke juba väsinud ja natuke ehmunud nii kõvast muusikast. Kurtis vahepeal, et ta ei kuule midagi ja onu karjub. Ega midagi ei olnud, jalutasime vahepeal natuke kaugemal ja lihtsalt kuulasime head muusikat. Üldiselt kogu elamus oli minemist väärt, nii hea on rutiinist välja saada ja teiste korraldatud üritust nautida. Ehk oluline oligi, et saime head muusikat nautida, muusika on nii mitmel põhjusel nautimist väärt. Boonuseks on, et tegemist oli kodumaise muusikaga. Selle suve plaan on veel paar käiku ette võtta, lihtsalt elamusi nautida.

Mingil hetkel jäin mõtlema, et kuidas mõni esineja ja bänd süüvivad nii sisse, et kui isegi 10 aastat on aeg edasi läinud, on nende esinejate lugusid nauditav kuulata. Kõigiga ei ole nii, kuid Termikas on kuidagi nii chill ja tõmbav bänd, et nende mõnda laulu kuuldes tekib kohe tahtmine end keerutama hakata. Ei, ma ei ole enam pubekas aga lihtsalt hingelt olen vist kohati alles 14 või 15 ja naudin lihtsalt olemist, ilma üleliigse mõtlemiseta. Kuigi alati ei peagi olema 20+ vanuses keskmine täiskasvanu, elu peab ju nautima.

DSC_0129

Komandeering ja tunded.

Kes meie eluga rohkem kursis on, need tevad, et juuni algusest oleme E´ga suhteliselt palju omaette olnud. Jah, M käib ka vahest kodus, kuid enamuse ajast veedab ta komandeeringus, kahjuks.

Tegelikult oli selle postituse mõte enda tunnetest ja pereliikme eemal oleku mõjust E´e kirjutada. Ütleme, et ei mõju see eemal olemine meile kellelegi hästi- E on õnnetu, mina olen nii emme kui issi eest ja Märt on väsinud kogu sellest pingest.

Kui endast kirjutada, siis algus oli väga raske, me pole ju üksteisest eriti eemal olnud. Nende mitmete aastate jooksul on komandeeringuid ikka väga harva olnud ja enamuses ka ainult 5 päeva järjest (st komandeering oligi 5 päeva). Esmaspäeviti on alati kuidagi tühi tunne ja kurbus, iga esmaspäev.. Samas ma saan loogiliselt aru, et midagi hullu pole ja maailm ju selle pärast seisma ei jää. Kuigi vahest on küll tunne, et enam ei jõua, tahaks tervet pere kokku. Eriti plässiks teeb just see, et vahest on vaja arstile minna või lihtsalt mõni tähtsam käik ja siis alati planeeri kuidas ja kellega saaks minna. Lisaks olin harjunud, et iga õhtu arutame päeval toimunud asju aga nüüd telefoni teel rääkimine pole ikka see.  Seega nagu aru saada, siis emotsionaalselt on see raske (lisaks veel õnnetu E, kes teeb olukorra keerulisemaks).

Seda ma ei teagi mida E kohta kirjutada.. Alguses ei olnud hullu midagi ja arvasin, et ta väga ei põegi seda, et issi eemal on, kuid ma eksisin. Umbes kuu oli kõik korras, vahest harva oli õnnetu, et iga õhtu ei saa issiga mängida. Aga juba üle kuu on õhtuti nutt ja kurbus ka temal külas- vahest teatab, et tahab issi sülle aga issi läks kaugele koju (ja vat see lause paneb südame kurbusest lõhkema). Hommikune rõõmsa tujuga ärganud laps muudab endal ka tuju paremaks aga siis kui ta avastab, et issi on kadunud, siis on jälle nutt varuks. Seega kogu see olukord mõjutab E´d ikka väga palju- öösiti ärkab nutuga ja räägib, et tahab issi kaissu ja issi sülle, õhtuti enne uinumist nutab. Kui komandeeringut ei olnud, siis hommikuti polnud probleem ärgata ilma nututa, et issi on kadunud, see oli tema jaoks lihtsalt tavaline, et issi tuli peale lõunaund. Meie rõõmus laps on torisevaks muutunud ja nutt on alati kerge tulema.

Eks M on samuti juba tüdinenud, kuigi meeste kombel ta enda emotsioone eriti välja ei näita. Kuigi jah, kui ta nädala lõpus koju tuleb, siis on ta alati nii väsinud. Ega E seda väsimust laste välja puhata, nii kui M uksest sisse saab, liimib tütreke end issile külge ja terve esimese õhtu ei luba kedagi issi juurde ega issil isegi vetsu ilma temata minna. Samas olen aru saanud, et M ei kurda, tal on täitsa hea meel, et saab oma tütrekesega koos olla (ja ka kindlasti see, et tütreke temast nii palju hoolib). Esimesel õhtul on M väga väsinud aga juba järgmisel päeval on näha, et perega koos olemine annab uut jõudu juurde. Kuigi jah, pühapäevaõhtud on natuke tõsisemad, kuna uue nädala algus on jälle nii raske.

Kogu selle pika aja kokkuvõtteks võib öelda, et meie perele ei sobi komandeeringud. Me lihtsalt naudime perena koos olemist ja ei vaja pikemat puhkust, et aru saad, kui palju me üksteisest hoolime.