Riiklik sõidueksam

Ohh, nüüdseks on see närvitsemine, muretsemine, paanitsemine, planeerimine möödas. Jah, esimene lause juba näitab, et ma sooritasin riikliku sõidueksami edukalt! 🙂

Enne eksamit oli närvipinge ikka suur, kõik muu tundus olevat teisejärguline, lihtsalt oli tunne, et pean selle tehtud saama. Kuigi elus on palju olulisi asju, siis selle eksami sooritamine oli antud hetkel vist lausa esikohal.

Eksamil üldiselt midagi keerulist ei olnud. Ühes kohas jäin natuke toppama aga see oli seotud närvilisusega ja kui sain korra rahulikult sisse ja välja hingata, siis sain sellegi koha tehtud. Harjutused sooritasin korralikult nagu pidi ja linnaliiklus oli ka täitsa hea. Õnneks ei olnud tipptundi, siis oleks närv vist veelgi hullem olnud.

Hetkel on nii hea ja rahulik tunne. Lihtsalt teadmine, et ma võin nüüdsest ametlikult üksinda liikluses osaleda, see on lihtsalt super. Kuigi see harjumine võtab aega, ikka on selline tunne, et M peab minga kaasas olema, nii harjunud sellega juba.

Advertisements

Jälle ootus, sõidueksam

Loodetavasti saan nüüd selle ootuse tükiks ajaks viimaseks lugeda. Muidugi on mitmeid asju, mida oodata, kuid see on hetkel üks suur projekt, mida sooviks lõpetatuks lugeda.

Nimelt on järgmise nädala teises pooles ARKi sõidueksam mulle broneeritud. Alguses tundus see aeg meeletult kaugel, kuid nüüd ei ole enam nädalatki vaja oodata. Kui ma olin alguses positiivne, siis nüüd puges üks väike hirmupisik mu sisse ja kasvab järjest suuremaks. Muidugi võib arvata, et mis seal siis ikka karta, kuid ma kardan. Tahan ju edukalt eksami ära teha ja liiklusesse suunduda, esimese korraga muidugi.

Kolmapäeval käisin sõiduõpetajaga veel korra sõitmas, niisama julgust kogumas ja meenutamas. Mõni asi tuli hästi välja, mõnega olin natuke koba, kuid lõppkokkuvõtteks pidavat ma tubli olema ja saan hakkama. Väga hea on asjatundja arvamust kuulda, annab ikkagi julgust juurde ja kinnitab, et ma saan hakkama. Ma ei pidavat midagi erilist harjutama, lihtsalt soovitas rahulikult kõik harjutused läbi mõelda. Okei, tehtav. Eks ma pean eksaminärvi ajal suutma endale seda ikkagi meenutada, mitte rabistama. Ei tohi rabistada! Nii, see on siis meeldetuletus mulle endale.

Ise tahan veel külgboksi harjutada, ümber parema nurga tagurdamist ja piiratud alal tagasipööre (3 roolikeeramisega). See tähendab siis seda, et viimased päevad enda oskusi lihvida ja tubli olla. Saan harjutada rahulik olemist ja kõikide käikude läbimõtlemist enne harjutuse sooritamist. Viimases sõidus tulid harjutused välja aga ikka tekib tahtmine harjutada. Muidugi võiks ju tagurpidi parkimist ka proovida, nii igaks juhuks. Ma ei tea kuskohast mul see rumal idee on tulnud aga ma tunnen, et see on asi, mida võiks ka osata. Õpetaja arvas, et ei tasu üle ka muretseda, kuna algajatel on kergem nina ees parkida. Ega see proovimine tükki küljest ka ei võta, plats murule maha ja autoga mõned korrad ikka läbi teha.

Nüüd siis kõige keerulisem osa, mu enesekindlus. Ennegi mainisin, et kardan ja ma tõesti kardan. Otsest põhjust ju tegelikut ei olegi. Sõita ma oskan, muidu poleks autokooli sõidueksam ju tehtud. Sõiduõpetaja viimane kord ütles samuti, et sõita ma oskan ja saan tema arust tehtud. Miks ma siis nii põen?  Võimalik, et see lootus, et teen esimese korraga ära ja põrumishirm. Ei taha ju endast pettuda ja lasta teistel pettuda. Muud vist ei olegi, kui viimased julguseriismed kokku korjata ja kuni eksamini mõelda, et ma lähen ja teen ära.

ARK, eksamid, ootus

Autokool on juba paar nädalat tagasi läbitud ning nüüdseks olen oma sammud ka ARKi seadnud, et sealsed eksamid positiivselt sooritada, et kogu see autokooli ja lubademajandus lõpuks läbi saaks. Idee on tegelikult hea aga nüüd hakkab alles kohale jõudma, et see on ikkagi niii suur samm.

Hetkel olen õnnelik, et ma ikkagi ei venitanud nii kaua kui algselt plaanisin. Plaan oli alles peale palgapäeva end ära registreerida ja siis eksamitele minna. Aga kuskilt vupsas pähe mõte, et sellistes asutustes on järjekorrad ning suvine aeg ka, puhkused ja muud sellised mõjutajad. Seadsingi eelmise nädala lõpus sammud ARKi ja üllatus ülaltus, teooriaeksami esimene võimalik aeg oli alles kuu keskel.. Järjekorraga olin harjunud aga, et pea 2 nädalat, vauu. Ma ei hakanud mõtlema, võtsin lihtsalt aja vastu ja olin õnnelik, et kuu aega ei pea ootama.

Nüüdseks on eksam järgmine nädal ja ma pean õppima, igaks juhuks asju värskendama, et mõne rumala veaga läbi ei kukuks. Ainult asi on selles, et ei ole tuju, ei saa kuidagi üldse õppimisega vedama. Niigi vahepeal “puhkasin” ja mõtlesn, et kui neljapäev tuleb, siis hakkan kindlasti õppima. Ja üllatus üllatus, olen 100 muud asja ära suutnud teha aga teooriat pole üldse vaadanud. Endalgi on ise enda ees häbi aga kui ei ole tuju, siis ei tule õppimisest nagunii midagi välja.

Ja see ebameeldiv ootus ja natuke närviline tunne on sisse pugenud. Selle kirjeldamiseks ei olegi sõnu, kuidas ma end täpselt tunnen, ma lihtsalt ei oska. Kuigi ma tunnen, et teooria ei ole nii keeruline, seal tuleb lihtsalt loogiliselt mõelda, siis ikkagi tunnen end ebamääraselt veidralt. Ja kui mõte veel sõidueksamile läheb, siis on eriti ebameeldiv olla. Ma oskan sõita, piisavalt, et M usaldab mind rooli ja autokooli õpetaja luges eksami sooritatuks, kuid ikkagi tuleb hirm. Enim hirmutav tundub võõra inimesega sõita, kes ei räägi ega kuula raadiot, lihtsalt ütleb kuhu pean sõitma. Prrr, nii hirmutav. Ja see tekitabki hirmu, et närv veab alt ja teen mingi väga suure vea..

Seda enam ootamine, see ebameeldiv ootamine. Kui teooria saan tehtud ja ehk pean paar nädalat veel ootama, siis kardan, et suudan veelgi närvi minna. Lisaks Viljandi Folk, milline mass sinna kokku tuleb ja kui lähim pakutav aeg jääb nende päevade sisse, siis on ju veelgi keerulisem sõita.  Sõiduõpetaja soovitas eksami ajaks just rahulikuma aja valida, siis on lihtsam sooritada ja väiksem võimalus mõneks ohtlikuks olukorraks. Ma tean, et ma ei ole saamatu ja kui autokooli juba tehtud sain, siis peaks ARK ju ometigi lihtne olema. Kuid see ebameeldiv närv, oh kuidas see mulle ei meeldi.

Kogu sellele mäsule mõeldes tahaks vahepeal asja pooleli jätta ja lihtsalt edasi elada nagu siiani olen elanud. Samas ma tean, et juhiload teevad mu elu palju lihtsamaks ja kunagi ei tea kunas neid vaja läheb. Pean suutma end kuidagi õigele lainele saada ja närvi millelegi muule suunama. Ma lihtsalt üean end kokku võtma ja selle ühe etapi läbima.

Autokool- läbitud!

Juhhhhuuuuuuu! Peale mitmeid päevi põdemist ja 100+ korda mõtlemis, et saan veelgi minna ja teooriat teha ja sõidutunde võtta, on tänane päev puhas kergendus.

Ma olin enda vastu viimastel päevadel täitsa ülekohtune. Põdesin liigselt, et kukun läbi, kuigi ma õppisin terve nädal iga päev korralikult teooriat ja harjutasin manöövriga tagurdamist. Ikkagi arvasin, et suudan mõne rumala vea teha ja korralikult põruda. Teooriaeksamit tehes kuulsin kuidas mu süda lõi (jah, isegi liiga kõvasti kuulsin, arvasin, et teisedki kuulevad) ja näpud higistama hakkasid. Lugesin küsimusi piinliku hoolega ja kui esimese hooga vastus ei meenunud, hüppasin kohe  edasi. See oli väga õige liigutus, muidu oleksin end seal närvihunnikuks mõelnud. Peale lihtsamaid küsimusi läksin nende juurde tagasi (4 küsimust milles kahtlesin) ja tegin need ka ära. Mõnes küll kahtlesin, kuid vastamata ka ei saanud ju jätta.

Lõpuks, 60 küsimust ja 13 minutit hiljem oli tõehetk. Süda tagus veelgi närvilisemalt, sees hakkas keerama ja mõtlesin, et nüüd ongi kõik, kõik selgub, kas saan autokooli lõpetatuks lugenud või mitte. Ja siis kui vajutasin klahvile ja tulemuse ette lõi, oleksin südari saanud, jäin mingit x valet asja vaatama ja süda vajus saapasäärde. Õnneks õpetaja ütles, et hea tulemus ja vaatame valed vastused üle. Siis alles leidsin õige koha üles ja avastasin, et olin 4 viga teinud.  Paar neist olidki sellised, milles kahtlesin ja 2 totakad vead, mõtlesin natuke üle (või liiga vähe). Aga vähemalt sain tehtud.

Nonii, 60 küsimust, 55 minutit aega ja maksimum 5 viga võis olla. Minu tulemus: 60 küsimust, kulus 13 minutit ja 4 viga. Arvan, et suutsin täitsa edukalt teha, õpetaja mainis, et enamuses kukuvad esimesel korral läbi ja sooritavad teisel või enamal katsel. Mul tekkis tunne, et mul läks lihtsalt hästi ja sain suhteliselt sobivad küsimused endale. 🙂

Jipppiiiiii, esmaspäeval saan koolitunnistuse ja siis võin juba ARKi suunduda. Natuke natuke veel ja suudan ühe ammu alustatud asja lõppenuks lugeda 🙂

Teooriaeksami ootuses

Sõiduõpetaja arvas eelmise nädala lõpul, et ma võiks juba teooriaeksami tegemisele mõelda. Õnneks või kahjuks kehtib tehtav teooriaeksam 30 päeva (muidugi, kui positiivne tulemus on) ning selle mõttega ma just varem ei läinudki proovima. Kuskil ajusopis oli mõte, et kui saan teooria tehtud aga sõiduga ei saa nii hästi hakkama, siis ehk pean veelgi kord teooriaeksami tegema ja ma polnud (siiani pole) sellest ideest vaimustuses.

Esimene pakutud aeg oli selle nädala esmaspäev aga ma jätsin minemata (õnneks on minek nii nagu tuju tuleb, ei pea midagi kokku leppima). Ma ei olnud endas üldse kindel, polnud ammu teooriat õppinud ja seal on sellised vahvad kohad, millega kardan alt minna. Ja nädalavahetusel ei tulnud õppimisest midagi välja, kui külalised tulid. Niigi harva käivad ja sedavõrd vahvad inimesed, et ei saa ju neid unarusse jätta.

Esmaspeäval võtsin end kokku ja lahendasin päevas päris palju teste. Esimestes oli ikka tuntavalt loogikavigu, päris madalseisu tunne tekkis.. Puhkasin vahepeal ja uue hooga võtsin jälle lahendamise käsile. Tegin natuke sohki ka aga seda kõike ikka enda huvides- kui vastust ei teadnud (mõne märgi kohta, mida polnud liikluses näinud), siis võtsin liiklusseaduse ette ja otsisin vastuse üles. Võib mõelda küll, et enesepettus, kuid õnneks nii see pole, mulle jääb asi lihtsalt paremini meelde, kui segadushetkel võtan asja lahti ja süvenen konkreetselt asjasse.

Täna on juba reede ja jälle (või siis ikka veel) lahendan teste. Tänaseks on juba positiivne tunne tekkinud, et ehk esmaspäeval suudan teooriaeksami ikka sooritada, positiivsele tulemusele. Eks palju loeb muidugi õnn ka, kas satuvad head küsimused või just mitte nii meeldivad. Proovin tänase ja nädalavahetusega kõik eksamitestid lahendada ja ka raskemad asjad läbi võtta ning meelde jätta. See oleks lihtsalt supertore, kui suudaksin eksami edukalt teha ja saaksin sõidueksamiks valmistuma hakata. Sõiduga pidi nii olema, et tunneli lõpus paistab valgus, manöövrid on suht okeid aga enne manöövri tegemist pean rohkem tähelepanu ümbrusele pöörama (mitte ainult manöövrile keskenduma) ala vasakpöörde korral pean veelgi rohkem paremat liiklust jälgima, kui paremal tee ääres pargivad autod.  Proovin endale seda meelde tuletada, kui autosse istun.
Kooli teooriaeksamis on 60 küsimus ja maksimum 5 valet võib olla.  Praeguseks olen teinud kodulehel olevatest 20 ära (uues peatükis siis, peatükke kokku 9) ja teha on veel 52.  Igas (hetkel käsil olevas testis siis) 10 küsimust ja maks 2 valet võib olla, muidu peab eksamitesti uuesti lahendama.
liiklus

IMG_5815
Nädalavahetusel käisime kalal ja käeharjutuseks võtsin kaamera kaasa. Lihtsalt pole nii ammu kaamerat näppinud ja proovinud normaalseid pilte saada. Oleks vaid parem obje ka, siis võiks juba mõelda loomade ja lindude pildistamisele 🙂

Õnnetus ei hüüa..

Teada tundud tõde, et õnnestus ei hüüa tulles. Või siis ikkagi hüüab? Oleneb vist kuidas võtta. Üks pereliige juba ammu rääkis, et talle ei meeldi, et meil batuut õues on kuna sellega võib õnnetusi juhtuda. Mina olin muidugi kindel, et ei juhtu midagi, kui ettevaatlik olla. Nüüd ongi nii, et kuidas võtta, kas batuut oli süüdi või mitte.

Kogu olukord sai alguse sellest, et ma vedasin batuudi endale mugavamasse kohta, kui vaja tööd teha, siis E saab seal peal tegutseda oma asjadega. Meil on selline hästi pisike lastebatuut, maast paarkümmend sentimeetrit kõrge ja diameeter midagi natuke üle meetri, E kasutas seda pigem istumiseks, kui hüppamiseks. Eile oligi juhus, et mina istusn batuudil, E jooksis õues ringi ja M tuli ka korraks minu juurde paari asja arutama. Muidugi nagu mingi kuri jõud sundis mind just seljaga E poole olema, kui ta suure hooga minu suunas jooksis ja jalg jäi millegi taha kinni (?) ning kukkus. Kukkus täpselt vastu batuudi võrgukinnituse kohta (ma ei tea ju täpset nimetust) ning kukkus põse katki. See oli äga kole tunne, kui ma tema südantlõhestavat nuttu kuulsin ja nägin kuidas ta kukkunud oli. Mu süda tilkus verd ja süüdistasin end, et miks ma ometigi paremini ta järgi ei vaadanud.

Verd õnneks palju ei tulnud, kuid sellegi poolest on põsk katki. Mina oleks vist esimese hooga tahtnud emosse minna, kuid M rahustas mind maha ja soovitas natuke jälgida, enne kui kuskile tormame. E oli ise väga õnnetu- katkine koht tegi ju haiget ja veel minu kiusamine sinna juurde, et katkine koht puhtaks saada ja külma peal hoida. Tegelikult vähem kui poole tunniga muutus E selleks hakkajaks tüdrukuks tagasi, kes ennegi oli. Katkine koht tegi haiget aga ta viitsis minuga vaielda ja isegi kilde rebida. Öö oli muidugi rahutu, ma ise ei julgenud magama jääda, kuna kartsin, et äkki hakkab tal kuskilt valutama. E ise magas nii nagu alati, paar korda siblis voodis ringi aga magas kohe edasi.

Täna on laps rõõmus ja roosa. Silma alt on õrnalt sinakas ja paistes. Tegelikult tahaksin plaastri alla vaadata, kuid kardan lapse reaktsiooni, arvatavasti on seal tegutsemine valus. Kogun natuke hoogu ja eks ma siis püüan kogu oma julgust appi võttes katkise koha üle vaadata.

Tean, et last ei saa vati sees kasvatada, kuid sellised õnnetused tekitavad küll sellise tahtmise. Üldse õnnetused tekitavad minus hirmu ja sellistel hetkedel tahaksin kogu maailma palju turvalisemaks muuta, kuid see ei ole võimalik. Saan ju ainult vaadata, et meie ümbrus oleks lapse jaoks ohutu, kuigi isegi siis võib õnnetusi juhtuda. Tuleb ise lihtsalt lahtiste silmadega ringi käia ja hoolitseda nii palju kui võimalik ohutuse eest.

Autokool ja hirm

Kes mind lähemalt teab on kursis minu autokooli teemaga ja vahepealse ajaga ning 100 muu asjaga, mis sinna teemasse läheb. Eks palju ole oma probleem ka, et siiani olen ilma lubadeta, kuid mitte kõik.

Täna võtsingi end kokku, üle pika aja ja suure plaanimise, ning panin õppesõidule end kirja. Uhh, enne helistamist oli juba kole närv sees ja süda lõi kindlasti rohkem kui 100 lööki minutis. Ausalt, ma ei tea miks, helistamine pole ju ometigi nii raske. Hetkel mõeldes tundus see nii suur samm ja ehk see võttiski pulsi lakke. Õnneks nüüd see tehtud ja olen mõttega juba harjunud, et lähen linnaliiklusesse. Siiani olen ju ainult asulas sõitnud ning maanteedel ja mainimata ei saa ju külateidki jätta. Seega jah, ega ei olegi väga palju sõitnud, lihtsalt põhiasjad on selged. Aga on asjad mida ma kardan, kohe koledalt- parklas parkimine ja külgboks. Viimati tegin neid asju autokoolis ja see on ikka täitsa ammu kohe. Plaanisime küll, et ma harjutan ja veelkord harjutan, kuid siis läks autol üks oluline asi katki ning parkimised muutusid keeruliseks. Muidu see viga sõitmist ei sega ja liikluses ohtu ei kujuta, kuid kohapeal rooli keerates tuleb muskleid kasutada. Tegelikult on see üldse teine teema ja õnneks kohe kohe saab see lahenduse.

Tegelikult kardan ikka veel natuke, just seda, et kui õpetaja teatab, et ma pean ala 10 sõidutundi võtma. Minu närvid ja teised sellised asjad nüüd selle all küll ei kannata, kuid rahast hakkab kahju. Kogu protsess on niigi kulukas (jah, teised teevad ka ja maksavad, ma tean) ja ma põen seda natuke liigagi palju. M räägib ikka, et kui raha vähem ja sõita ei saa, siis teen pausi, küll mingi hetk jälle saab. Ja siis teisel hetkel ütleb ta mulle, et ei ole mu sõidul tegelikult midagi viga, natuke vaja lihtsalt lihvida ja tema meelest ei ole mul vaja sinna autokooli sadu eurosid jätta. Suuri vigasid ei pidanud olema, lihtsalt peaksin enesekindlam roolis olema. Mhh, temaga võrreldes olen ma alles titekingades, ta on nii mitmeid aastaid juba sõitnud ja kogemusi ikka korralikult, seega ta lausa leiab iga imetillukese vea mu sõidus üles. Põhi asi mida ta mulle rõhutab- sõida õige kuurusega, 90 alas 85 sõita võib aga parem on 90.

Ohh, paari päeva pärast on pilt juba selgem kuidas edasi ja kui palju umbkaudselt ma raha sinna jätan. Loodetavasti mitte liiga palju, tahaks lihtsalt korralikult ja kiirelt selle etapi läbida ja unustada kogu selle paanitsemise.