Lasteaiastreik?

Ma lootsin, et streik läheb meist mööda või siis puudutab ainult põgusalt. Üks hetk oli keerulisem, kuid siis sujus kõik jälle täitsa hästi ja E läks rõõmuga lasteaeda. Tundub, et hõiskasin siis liiga varakult.

Tänaseks on E lasteaias käinud 2 kuud. Tegelikult kohal käinud on vähem isegi, see kuu on vägagi hakitud olnud ja lasteaiast on puudunud rohkem, kui kohal käinud. Lihtsalt erinevad olukorrad ja siis köha, millega ei taha last teiste lastega mängima lasta. Lapsel endal ebameeldiv ja ei taha ju teisi nakatada.

Eile hakkas tõsisem jamps peale. Hommikul ärgates juba rääkis, et ta ei taha minna (seda on varem ka hommikuti juhtunud) ja lõpuks lasteaeda jõudes oli väga õnnetu ja nuttis. Ikka konkreetne õnnetu nutt, mitte väike torisemine või vingumine. Sellised hetked muudavad end ka kurvaks, kuna ma olen hetkel natuke veel kodus, siis võiksin teda ju endaga kodus hoida, mitte hommikuti kiusata. Siis ma tõesi mõtlesin, et võtaksin laps endaga koju kaasa, nii kahju hakkas. Kuid ei, tegin enda südame kõvaks ja jätsin ta sinna, lubasin peale lõunasööki järgi minna. Nii tegingi, jätsin oma nutva lapse kasvataja hoolde ja tulin ära. Lõunast järgi minnes jooksis mulle rõõmus laps vastu, kellel oli terve hommik huvitav ja lõbus olnud.

Täna hommikul torises samuti, kuid mitte oluliselt rohkem, kui tavaliselt. Rõõmsalt riietusime, läksime õue ja startisime lasteaia poole. Isegi parklast lasteaeda kõndides oli E rõõmus, kuid riidest lahti võttes muutus tõsiseks. Ja mingi hetk oli ta minu küljes kinni, korrutas, et ei taha sinna jääda, ei taha seal magada ega pikutada. Uurisin siis, et miks ei taha, kuid vastata ei osanud. Leppisime kokku, et ma olen natuke temaga, vaatan kuidas nad hommikuvõimlemist teevad. Võimlemine tehtud ja siis oligi aeg lahkuda, hommikusöögiaeg oli käes ja ma ei tahtnud teda seal söömise aeg segada (niigi väikese isuga laps). Oi kui õnnetu ta siis oli, nuttis, kallistas mind ja silmades oli kurbus. Endalgi tahtis pisar vägisi silma tulla, kasvataja vist märkas seda ja kutsus lapse aknale mulle lehvitama. Seadsingi sammud ruttu uksest välja ja aknal lehvitas mulle õnnetu lapseke. Oli näha, et ta oli kurb, kuid samas ta ikkagi lehvitas, sai aru, et ma pean minema. Autoni kõndides oli suur kurbus hinges, kuid ma tean, et talle tegelikult meeldib seal.

Seni kuni lasteaias magama ei pidanud, oli kõik hästi, läks hommikuti suht rõõmsalt ja juba uksest sisse jõudes tahtis kalli-musi ära teha ja rühmaruumi tormata. Just siis muutusid hommikud keerulisemaks, kui ta pidi sinna magama jääma. Usun, et lõunauni on tema jaoks seal keeruline- kodus ei maga ta pool aastat juba lõunaund, ehk isegi kauem. Väga harva, kui on uinunud. Ja nüüd siis ongi lasteaias keeruline, ei ole harjunud ja veelgi enam, ei ole kodust hõngu. Olen küll kaisukaid pakkunud, võtab ilusti lasteaeda kaasa, kuid see ai anna vist ikakgi sellist rahulolu. Või on ta ehk liiga minu küljes kinni? Õhtuti läheme tavaliselt kõik korraga magama ja ehk on ta harjunud, et me oleme tal läheduses ja olemas. Oeh.

Kui ma olen peale lõunaund talle järgi läinud, siis on ta rõõmus laps. Vahest ta isegi ei märka, et ma ootan juba uksel teda, ta on lihtsalt nii mängutuhinas. On ka juhuseid olnud, kus märkab, et tulen aga ikka tormab tagasi mängima, kuna nii tähtis mäng on ju pooleli jäänud. Kogu sellisest käitumisest loen välja, et talle meeldib seal. Õhtuti räägib õhinaga mis nad teinud on, kellega koos mänginud ja kes tema sõbrad kõik on. Üldiselt jääb positiivne tunne, et talle ikkagi meeldib, saab teistega mängida ja huvitavaid asju teha.

Õhtuti, enne uinumist, kui E räägib, et ta ei taha lasteaeda minna, siis ma olen ikka küsinud, et miks siis ei taha. Alati on tal üks vastus- ta ei taha seal magada ega pikutada. Olen kasvatajatega rääkinud, nad ütlevadki, et ta on magama minnes õnnetu ja üldiselt ei lähe uinumine kergelt. Esimene kord ta ei jäänudki magama, 1,5 tundi oli siblinud, torisenud, nutta tihkunud ja siis lubas kasvataja ta rühmaruumi mängima. Edasi oli natuke kergem olnud, kuid uinumine võttis ikka tunnikese. Ja ikka oli laps õnnetu olnud, silmi hõõrunud ja öelnud, et ei taha pikutada. Mulle ta väidab, et pikutas (st ei maganud, ainult oli pikali) ag kasvatajad on rääkinud, et uinumine võttis aega aga ikkagi magas. Vähemalt ikkagi magas.

Kogu selle pika jutu lõpuks ma arvan, et lihtsalt lasteaias lõunaune magamine on see, mis E rööpast välja viib. Ta ei ole veel väsinud või ongi asi võõras kohas magamises- ei ole sellist kodust tunnet. Või on ehk asi lähedusevajaduses, ta ei suuda end minust nii kergelt lahti lasta ja nö puhkeolekusse minna. Või on ehk koduse olekuga nii harjunud, et on raske end seal magamisele häälestada. Ega siin vist muu ei aitagi, kui lihtsalt asja rahulikult võtta, lapsega rääkida ja vaikselt selle mõttega harjutada, et lasteaias on tore magada. Sundimine ei vii sihile, lihtsalt tasa ja targu, ühel hetkel loodetavasti olukord muutub ja jääb seal hea meelega magama.

Advertisements

Uued tuuled

Vahepeal on lihtsalt nii kiire olnud, et polegi olnud aega mõtteid koguda. Omaette olemise aeg on täitsa ära kadunud- sibli ringi, tegutse, õpi uusi asju, ela sisse, saa kõigest aru, suhtle, proovi puhata, proovi kõike tasakaalus hoida ja ära mine närvi.

Oh, esmaspäeval läksin uut töökohta vaatama ja veetsin seal päris mitu tundi vahvalt aega. Jah, ma asusin hetkel ajutiselt tööle. Tööandja tuli koju rääkima, et neil oleks tõesti abikäsi vaja ja nii ma siis kibekiirelt otsuse tegingi, lihtsalt läksin, ütlesin jah sõna ja järgmisel päeval pidin kell 8 tööpostil olema.

Esimene nädal möödus tegelikult väsitavalt. Ei olnud harjunud sellise süsteemiga, ei olnud harjunud päev läbi jalgadel olema (muidugi jha, väikesed istumispausid ka), ei olnud hajunud siblimise ja sagimise keskel aega veetma. Tõesti esimesel õhtul tulin koju ja ma tahtsin magada, lihtsalt kogu keha ja vaim olid nii kurnatud ja see suur närvipinge-  uus inimene, ei tea mida pean täpselt tegema ja kus mis on. Kui aus olla, siis hetkel on hea meel, et esimene nädal möödus suhteliselt edukalt ja ise jäin ellu ja teised ka.

Kui tööst täpsemalt, siis olen ühes väikeses lasteaias abiõpetaja. Tööpäev hakkab kell 8 ja lõppeb kell 17, selles suhtes väga okei tööaeg. Üldises plaanis ma usun, et on teada millega abiõpetaja tegeleb, ei ole vaja seda lahti kirjutada täpsemalt. Kõige vahvam selle töö juures on see, et minu rühmas on lapsed vanuses 2-5 (vist oli enamvähem nii) ja nad on lihtsalt nii armsad ja siirad. Ja enda kohustuste vahepeal nendega lihtsalt mängimine,neile lugemine, see on puhas rõõm.

Ja siis seal töötamise juures on paar sellist asja, mis teevad töö pingelisemaks- E lasteaias käimine. Ta ei olnud varem enda lasteaias lõunaund maganud ja minu tööle minekuga tuli see suur samm ette võtta. Ta magas niivõrd kuivõrd seal 3 korda lõunaund ja sai vist väga suure trauma. Kolmanda päeva õhtul ootas ta mind garderoobis ja uksest sisse astudes ta lihtsalt jooksis mu käte vahele ning ei lasknud enam lahti. Terve õhtu nuttis haledalt, et ta ei taha seal magada ja pikutada. Lihtsalt nuttiski mul süles ja ma tihkusin vahepeal koos temaga. Enne magama jäämist ütles: “Lepime kokku, ma ei lähe enam lasteaeda”. Vat see oli nii siiras ja mul hakkas temast nii kahju. Ta rääkis, et ta igatseb mind ning kardab, et ma ei tule enam järgi. Nii saigi otsus vastu võetud, et järgmised paar päeva on ta vanaema hoida. Mina ise tulin enda lõunapausil koju ja võtsin õhtupoolikul ta endaga tööle kaasa- sai seal ju teiste lastega mängida ja niisama olla.

Kogu selle E lasteaia saaga jätkuks proovisime nüüd kokkuleppele saada, et viin ta hommikul tema lasteaeda, mängib ja sööb seal ning siis lõunast võtab M ta peale ning jätab vanaema hoolde. Mõnel päeval siis teen enda lõunapausil tiiru ja võtan E endaga tööle kaasa. Alguses ehk toimib see täitsa okeilt ja küll siis hiljem juba organiseerime muid lahendusi, kui vaja.

Aga tööst natuke veel, järgmine nädal on seal veel käia. Esialgu on mul ajutine leping, kuni seal pikalt töötanud abiõpetaja haiguslehel on, st järgmise nädala lõpuni. Nüüd peangi otsuse langetama, kas ma jään veel pikemalt, kuna eelmine töötaja läheb suhteliselt kohe dekreeti. Otsused, otsused, ei ole nad kunagi kerged. Eriti veel siis, kui korraga on mitu asja käsil ja peab need kuidagi ära järjestama, mis kindlasti tuleb teha ja millest võib hetkel loobuda. Seega, terve tänase päeva saan veel mõelda ja plaanitada ning oma otsuse homme teatama.

Esimene nädal lasteaias

Tänaseks on esimene lasteaianädal möödas ja emotsioonid positiivsed. E on õnnelik, kuid mina olen ikka natuke ärev ja mures, muretsen vist liiga palju.

Esimesed kaks päeva olin koos E`ga lasteaias. Lihtsalt leidsin, et nii tekib tal kindlam tunne, saab esimeste murede korral minu poole pöörduda ja koos kasvatajatega saame mured lahendada (kui peaks tekkima). Samuti näeb, et ma ise suhtlen kasvatajatega ning olen rõõmus. Tegelikult täna sellele mõeldes tekkis tunne, et ma pigem ei tahtnud ise lapsest lahti lasta, olen tema küljes liiga kinni. Aga tõesti, kuidagi harjumatu on oma väike tütreke lasteaeda saata ja ise ära tulla..

Järgmised kolm päeva suutsin südame kõvaks teha ja jätsin ta siis teiste lastega mängima ning kasvatajate hoolde. Kui aus olla, siis minu üllatuseks oli ta rõõmus ja oli hästi käitunud. Suuremaid kaklemisi, iseloomu näitamisi, jonnimisi ei olnud. E oli täitsa hästi leppinud ning emme igatsemist polnud väga olnud. Oh, siis tekkis tunne, et tütreke on suureks saanud.

Kui emotsioonidest rääkida, siis minul on E`st raskem lahti lasta, kui temal minust. Eks see harjumus, et laps on alati pereliikme silma all ja nö turvatunne siis vist. Lasteaias on ju kasvatajad võõrad ja minul isiklikult on keeruline võõraid inimesi usaldada. Jah, meil on siin väike kohake ja kõik teavad kõiki aga samas päris kõiki ikka ei tea. Just selle pärast olingi esimestel päevadel koos lapsega koos aias. Jah, teise silma all ei pruugi kasvatajad nii käituda, kuidas ainult koos lastega aga ikkagi väike pilguheit nende käitumisse oli see, mis andis väikese turvatunde.  Ja samas, kui seal peakski midagi juhtuma, siiis küll sellised asjad välja imbuvad, sellises vanuses lapsed on suhteliselt latatarad ja räägivad kõik suuremad toimumised ja seigad välja.

E emotisoonid on positiivsed, vähemalt selline tunne tekkis. Õhtuti juba rääkis, et tahab aeda minna, teistega mängida ja kasvatajad on ka toredad. Seega tundub, et talle meeldib. Reede oli küll selline päev, kus E oli hommikul natuke õnnetu (kodust minnes oli õhinas aga aeda jõudes oli tõsine) ja tahtis, et ma veel natuke temaga oleksin seal. Õnneks siis kasvataja võttis ta enda tiiva alla ning tulid aknale lehvitama ja suundusid mängima. Koju tulles olin natuke mures, ikkagi tõsine laps ja mu muretsev emasüda, uhh, niii närvi tunne tekkis. Suutsin siis mõned tunnid kodus tegutseda ja oligi aeg lapsele järgi minna, ma olin tegelikult natuke mures. Aga minu üllatuseks küsis E, et miks ma järgi läksin. Tal oli ikkagi tore olnud ja tahtis veel lõunasöögi ära süüa ja alles siis oli nõus koju tulema. Kasvatajad rääkisid, et ei olnud midagi hullu olnud, laps oli ilusti mänginud ja emmeigatsus oli ainult korra tulnud, muidu oli kõik okei. Seda oli tegelikult täitsa hea kuulda.

Tegelikult E`l ei ole otsest vajadust lasteaias käia aga me mõtlesime, et tal oleks vahva endavanustega suhelda ja mängida. Samuti õppida teiste täiskasvanutega suhtlemist ja natuke ka iseseisvust õppida. Kodus on lihtsam ju paljud asjad lapse eest ära teha, kuid lastekas teevad nad paljusid asju ikkagi ise või siis kambakesi koos.

Kuna esimene nädal möödus hästi, siis loodan ka uue nädala positiivsele noodile. Loodan, et tagasilööke ei tule ning ta on nõus ka edaspidi hea meelega lastekasse minema ning pärast koju tulles jagab õhinal enda päevaseiklusi.

PS: E käib lasteias veel poole päeva kaupa. Hommikul enne hommikusööki läheb ja peale lõunasööki tuleb koju.

Muutused

Eks on paratamatu, et elus on järjest muutuseid, nii häid kui halbu. Meie pere muutus on muidugi hea, kuid vajab harjumist, suur samm ikkagi.

Nimelt läks meie väike E lasteaeda. Käisime küll ühel päeval kohal, lihtsalt tutvumas ja harjutamas natukene, kuid ikkagi on suur muutus aset leidnud. Järjekorras on ta olnud umbes kuuke või ehk 2, ma ei teagi. Mis ema, eksju. Tegelikult pani M ta järjekorda ja ma ei teagi kunas see täpselt toimus. Et valet muljet ei jääks, siis see oli eelnevalt meil ikka läbi räägitud ja ühine otsus, kuid vormistamine jäi M kanda.

Esimene päev oli vahva. E oli täitsa vaimustuses- palju uusi mänguasju, huvitav koht, palju lapsi ja väljas oli veelgi rohkem atraktsioone. Kuna me tegime nö tutvumispäeva, siis olime kohal ehk paar tunnikest, seni kuni lapsed hakkasid sööma kogunema. Kogu käimisest ja olemisest sai E veelgi hoogu juurde ja nüüd ootab kannatamatult, et saaks veel minna ja mängida. Arvas isegi, et ma ei pea temaga koos olema, saab ise ka mängitud ja oldud. Emasüda ei suuda seda uskuda, laps juba nii suur, et tahab mind hüljata, kuidas küll nii ruttu? Oh, aeg lausa lendab.

Järgmine nädal läheme juba uue hooga, siis proovime iga tööpäev kohal olla ja harjutada omaette olemist. Kui lapsele sobib, siis ehk ka uinumist. Ise ei plaani ma muidugi kohe koju tulla, otsin läheduses tegevust, st vajadusel saan kohe minna lapse juurde. Samas kui mõned päevad juba täitsa okeid on, siis plaanin koju tulla. Õnneks elame ligidal, kodust lasteaeda max 10 minutit autosõitu.

Kui tunnetest rääkida, siis E on õnnelik. Kuigi ega ta ei jaga veel, et hakkab seal rohkem olema ja mina ikkagi ei ole tema juures (kuigi ise on nõus ju nö üksi seal olema). Samas ta on piisavalt seltsiv, et peaks teistega hästi klappima ning igatsus peaks tahaplaanile jääma. Ma kardan enda tundeid rohkem- ei ole harjunud ju lapsest nii kaua eemal olema. Lisaks see tunne, et olen halb ema, kui saadan lapse lasteaeda ja ise olen kodus (alguses muidugi). Ja igatsus- praegu tegutseb ta minu läheduses ja saan igal hetkel tema juurde minna. Muidugi kõige suurem igatsus tekib alguses kindlasti sellest lobast, mis mind pidevalt ümbritseb, oeh. Mõtteid ja tundeid on liigagi palju, see kõik vist võtab aega ja harjumist. Ma saan sellest ilusti aru, et talle endale on seda vaja- saab teistega rohkem seltsida, õpib uusi ja huvitavaid asju, saab sõpru juurde, õpib kollektiivis olemist ning üldiselt teistega läbi saamist ning saab palju vahvaid emotsioone.

Siiani on veider mõelda, et esimene päev on juba seljataga ja meie pisike E on suurte laste ridades. Aeg kaob ikka megakiirusel ning varsti ei saagi aru, kui E on täiskasvanu ning tuleb koju koos oma lastega.

Loba E`st

Paljud omad teavad, et E ei käi veel lasteaas ja niipea veel ei lähegi. Ta on hetkel 2,5 ja minu ideekohaselt ehk järgmisest sügisest võiks täitsa lasteaia peale mõelda. Alguses kindlasti mitte igapäevaselt vaid mõned korrad nädalas ja siis kui talle seal täitsa meeldib, siis juba ka tihedamini.

Vahepeal oli mul täitsa mure, et ma ei oska teda piisavalt arendada ja ei tea igasuguseid erinevaid nippe, kuidas mõnda lihtsamat asja piisavalt arukalt selgitada. Samas üks tore sugulane suutis mind maha rahustada, et E on nupukas tüdruk ja võtab paljud asjad nö lennult kinni, ning nii ma siis proovisingi end natuke lohutada. Kuigi vahest siiani tekib väike hirm, et äkki peaks selles vanuses juba miskit rohkem oskama või peaksin teda rohkem suunada. Oh, mured, mured.

Natuke aega tagasi tegi sõbranna meeldiva üllatuse ja tõi meile oma lapse pusled (ikka need, millest see vahva tegelane oli välja kasvanud) ja nii ma hakkasin neid E`le tuvustama. Ise olin vist rohkem õhinas ja asjast huvitatud, kui see kellele see tegevus suunatud oli.. Ja jäigi minu üritus sinnapaika, E ei tundnud puslede vastu mitte mingisugust huvi. Kuid siis, natuke aega hiljem leidis ta puslekarbid kapist üles ja hakkas pusima 🙂      Võttis päris mitu tundi ja natuke emme-issi abi, kui sai selgeks kuidas asi käima peab. Lemmik pusleks osutus kopa pusle, millel on 7 osa ja minu üllatuseks käis selle kokkupanek vaid hetkega. Järgmiseks hakkas pusima puslede kallal, mille on 6 osa ja alguses läks see üle kivide ja kändude koos emme abiga. Kuid juba paar päeva hiljem läksid needki pusled nagu naksti kokku. Kõige keerulisemaks kujunes sebradega pusle, millel on 9 tükikest- mitmeid kordi proovis ise, siis proovis minu abiga aga millegi pärast ei edenenud ja jättiski selle kokku panemise ära. Kuid siis, jälle mõned päevad hiljem pusis omaette ja sai kokku ning see rõõm mis temast väljendus 🙂     Seega E õppis kõik kodus olevaid puslesid, mis on vanusele 3+, suhteliselt kiiresti kokku panema.

Eile käisime sõbrannal külas ning ta arvas, et annavad koos lapsega jällegi E`le puslesid. Need on juba kindlasti astme võrra raskemad, 15 tükiga. Terve eilse õhtu panime ja õppisime mis tükk kuhugi käib ning eks midagi sinna väikesse peakesse ka jäi. Hommikul oli esimene asju puslede nõudmine ja kohe siis vajadus, et emme aitaks kokku panna. Ehk huvi jätkub seegi kord ja varsti oskab neidki puslesid kokku panna.

Kui murede ja arendamise juurde tagasi minna, siis kunstianne on vist E`l täitsa olemas- mingi periood tahtis aina joonistada ja värvida. Aga oh seda toa põrandat pärast, mille küürimisega ma vahest päris vaeva nägin.. Vahet ei olnud kui suur paber oli, millele sai kunsti teha, ikka jätkus värvi ka põrandale. Ei teagi kas peaks teda veel innustama või laskma tal ise vaikselt valida kas kunst on talle meelepärane või mitte.

Kui E varem muusika vast erilist huvi üles ei näidanud, siis viimase kuuga on talle muusika ja tantsimine meeldima hakanud. Kui ma ise eriti muusikaandega ei ole, siis laulmist ma talle õpetada ei taha- pärast laulab kõvasti ja valesti.. Lihtsam on lastelaulude plaat käima panna ning siis ise vaikselt kaasa laulda, et E natunenegi laulmist harjutada saaks. Või kui laulmiseks tuju ei ole, siis vähemalt saab tantsida ja mööda tuba ringi karata (ehk siis ka natuke võimlemist? ). Lisaks olen proovinud luuletust õpetada ning selle käigus veendusin, et lapsed on nagu käsnad, mis kõik endasse imevad  🙂

Nüüd veel ragistan oma aju, et miskit huvitavat lisaks välja mõelda, mis E`le meeldiks. Igapäeva tegevuste juures on nagunii seletamine mis millekski vajalik on. Ja õues käies on kohustuslik nagunii talle seletada mis puust me just möödusime või mis lill on nt kollane või lilla. Tegelikult on see täitsa tore, jalutuskäigud on palju lõbusamaks muutunud.

20141017_115236