Loba

Jõulud lähenevad meeletu kiirusega. Tõesti kohe nii kiirelt, et isegi ei saa aru, kuhu aeg kaob.

Viimase nädala kakleme E köhaga ja nüüd paar päeva juba lisaks ka nohuga. Päeval ei ole midagi hullu, kuid ööd on hakitud ja väsitavad. Köha oli eelmise nädala alguses niii natuke, et ei saanudki seda köhaks nimetada- korra/kaks köhatas päeva jooksul. Nädala lõpust on aru saada, et ikkagi köha ja nii saigi köharohu järgi haaratud. Ehk läheb varsti üle, tahaks juba tema olemise kergemaks saada ja isegi öösel magada.

Vaba aja sisustan raamatutega, naudin veel lugemist. Paari päevaga lugesin 2 raamatut läbi. Täitsa huvitavad olid, S.E. Greeni raamatu eelmise osa (oleks nagu nii, selles loetud raamatus on peategelane sama ja teema läheks nagu edasi) lugesin läbi ja mulle hakaks tema stiil meeldima. Tundub, et pean edaspidi raamatukokku minnes juba nimekirja tegema, siis hea valida, mitte riiulite vahel uidata.
S.E. Green- Tapja sinu sees
S. Holt- Neelatud

Täna saabus E`le esimene jõulupakk, kui lasteaia pakikesed välja arvata (seal õnnestus kõigil vahvatel lastel lausa 2 pakki saada- valla poolt kommipakk ning lasteaia poolt veel üks pehme kaisuka pakk). Seda pakki ei osanud oodata, seega siis suurem oli üllatus. Pakis oli magusat, nagu ikka, ning natuke ka harivat, seega ideaalne pakike sellises vanuses tegelasele.  Sellised vahvad üllatused teevad tuju nii rõõmsaks.

Ise üllatasime E kasvatajaid lasteaias- tegime kõigile tema rühma kasvatajatele pisikesed pakikesed. Lihtsalt vahva, et tema rühmas on nii vahvad kasvatajad ning tekkis tahtmine neid meeles pidada. Muidugi tehti ka ühine kingitus, kõikide vanemate poolt, kuid mulle jäi kripledama ning tahtsime veelgi rohkem neid üllatada. Loodetavasti neile meeldis pakike.

Hetkel proovimegi end jõululainele viia, käisime metsas kuuseotsingul ning homme toome juba kuuse tuppa. Naudime lihtsalt koos olemist ning külastame oma lähedaseid. Kahju on ainult sellest, et lund ei ole. Lume puudumine on nagu Grinch, kes jõulud varastas. 😛

 

 

 

 

 

 

Advertisements

Komandeeringumõtted

Eelmise nädala lõpus sain uudise, et M sai endale kauge objekti. Süda vajus saapasäärde seda uudist kuuldes ning kohe tekkis ka küsimus, et kas jälle komandeering? Kas tõesti jälle? Kui kaua? Miks? Õnneks ette ruttavalt võin öelda, et õnneks hetkel veel on õhtuti koju tulnud. Aga ausalt, ära hirmutas küll. Kogu eelmise aasta stress ja E närvilisus tuli vägagi selgelt meelde..

Otseselt ma komandeeringut ei kardagi, tööl peab ju käima, et saaks ära elatud. Kõige enam tekitab E suhtumise stressi ja muret, ta on totaalselt issikas. Iga hommik ärgates uurib kus issi on, lõuna paiku uurib kas issi tuleb juba koju ja õhtul juba ootab akna juures. Neil on omad issi-tütre tegevused ja väga kahju oleks, kui jälle peaks issi kaugel olema ning laps oma tunnetega pea üksi võitlema. Jah, tal olen ka mina aga ta ei oska end alati nii hästi väljendada ning asjadest arusaamisega on sarnane teema. Ta võib küll aru saada, et issi tööl, kuid ta on jälle iga õhtu koju tulnud, kuidas siis nüüd ei tule. Ajataju on lihtsalt väga väike ja alatihti tuleb siis rääkida ning last lohutada. Oeh, eelmine aasta oli see kole kole kogemus.

Eelmine aasta oli vahepeal pea kuu, kui E nuttis end magama, sest ootas issit aga issi ei tulnud ju. See oli ehk kolmas komandeeringukuu. Muidugi M käis nv kodus ja see tekitaski lapses ju segadust, et vahepeal on kodus aga siis jälle ei ole, mis mõttes nagu.

Õnneks see kord läks hästi, hommikuti vara stardib objekile ja õhtul 18/19 aeg jõuab koju. Muidugi siis ei jõua kodus miskit teha, kuid vähemalt on kodus ning mina ja E oleme rõõmsad, vägagi rõõmsad. Just see tunne, et pere on koos ning õhtuti saab siis mõnusalt ühtse perena magama minna, ilma üleliigse muretsemiseta.

Huvitav ongi, et mina ja M oleme sellised rahulikud inimesed, kellel meeldib kodus olla ning perega koos aeega veeta. Me ei  tunne suurt vajadust üksteisest pikalt eemal olla, et nö puhata või ennast välja elada. St oleme nii mõneski mõttes sarnased ning hindame sarnaseid asju, just pere osas. Teeme asju ka eraldi, kuid pere on ikkagi esikohal, pigem puhkame ja lõõgastume perena koos, mitte ei ole tihti vajadust  sõpradega omaette olla. Kuid eks vahest on sõpradega ka vaja olla, teineteisest eeemal ning see on ka täitsa loogiline, vaheldust peab olema. Point, inimene peab olema see kes ta on, mitte end kellegi teise pärast muutma. Nüüd hakkas teema juba kuhugi mujale kiskuma, kui plaanis oli.. 😛

Põhiline ongi, et komandeering on hetkel tagaplaanil, M käib õhtuti kodus, kuigi sõita on 2 h tööle ja 2h koju. Lihtsalt plaanitasid oma plaanid kuidagi paika, et saaks nii käia. Kui nüüd jäi mulje, et pere pärast, siis eks see on ka mõjutaja, kuid lihtsalt nii tundus kõigile loogilisem ja parem variant. 2in1 ja mulle ning E´le sobib see ideaalselt 🙂

Loba

Peale eksami sooritamist võtsme vabalt ning nautisime niisama puhkamist ja Eesti tavalist suve (nagu ikka, jahe, tuuline ja vihmane).

Võtsime plaani, et käime Tallinna loomaaias ära, näitame E`le, et on veelgi rohkem loomi, kui koerad-kassid-kitsed-lambad-lehmad. Laps oli vaimustuses, nii palju erinevaid loomi ning nii vahvad pealekauba. Kõige enam meeldisid talle ahvid (makaagid) ning elevandid. Kellele siis ei meeldiks väikesed ahvikesed, kes köituvad nagu väikesed lapsed? 🙂

Lisaks külastasime mereäärset randa ning mõnda sugulast. Väga vahva on kohtuda inimestega, keda näeb harva ning isegi mõne sellisega, keda pole veel näinudki. Kui täiskasvanud on rahulikud ja ei näita nii väga oma emotsioone, siis lastest oli hästi aru saada, et neile selline kohtumine meeldis.

Ja nagu minule kohane, siis lugesin mõne raamatugi veel läbi.
* David Safier- Halb karma
* Mia Leelo Kanarbik- Tubli tüdruk
* Isaac Marion- Soojad kehad
* Gillian Flynn- Kadunud
Igas raamatus oli midagi huvitavat ja mitte nii huvitavat. Hetkel ei oskagi neist neljast lemmikut välja tuua, kuna nad on erineva stiiliga ning erineva stooriga.
Halb karma on selles suhtes hea mõttega, et mind pani käitumise üle mõtlema. Just selles võtmes, et alati ei pruugi asjad nii oll nagu esmapilgul tunduvad. Ning muidugi see teema, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Eks tegelikult väga loogiline asi, karma is a bitch! 🙂
Tubli tüdruk meenutas natuke 50 varjundit, kuna teemas käib väga palju domineerimine ning alistumine läbi. Eestipärane erootiline romaan, mis on minu meelest tagasihoidlikult kirjutatud.
Soojad kehad on minu meelest ebatüüpiline zombiraamat, mis kiskus korralikult kaasa. Ebatüüpiline selles suhtes, et üks nö surnutest käitub teisiti ning osaliselt tema eestvedamisel (ellujäämise soovist ajendatult ehk) avastavad paljud tegelased, et nad on võimelised muutuma ja mitte halvemaks. Ja boonuseks on armastus, paljudele meeldib ju romantika.
Kadunud on põnevusest pakatav raamat, mis keskendub ühe abielupaari mängule. Tegelikult ma ei teagi kas seda saab mänguks nimetada, kui naine plaanib aastaksese enda mõrva ning seda, kuidas jätta mees selles süüdlaseks. Ulme, kuidas üks naine suudab käituda ning oma lähedasele sedasi haiget teha. Samas mees hammustab ühel hetkel naise plaani läbi ning töötab selle nimel, et  naise kuri plaan avalikkuse ette tuua ning ennast süüst puhtaks pesta. Raamat on huvitav ning lõpp on minu jaoks üllatus.

Üldiselt viimane aeg oli natuke ligadilogadi ja midagi suurt ja asjalikke me ei teinudki. Aga alati ei peagi tubli ja asjalik olema, elu võib niisama ka nautida.

IMG_6515 IMG_6734