Uued sammud

Kuu keskpaigas võtsin end korralikult kokku ja saatsin enda dokumendid ning haridust tõendavad dokumendid teele ja lootsin ei tea isegi mida. Jah, ma kandideerisin tööle.

Hetke seisuga on asi nii kaugel, et homme on mul töövestlus! Oeh, ma olen praegu juba sabinas. Ma ei tea ju mida nad küsivad, kuidas ma käituma peaks, kui vara kohal olema (okei, vestluse kellaaeg on paigas aga kas ma peaksin natuke varem kohale minema?), kui viisakalt ma riidesse end panema peaks, kas ma peaks kuidagi ette valmistuma. Nii palju segaseid tundeid on. Samas ma hakkasin peale kirja saamist mõtlema, kas ma üldse tahan tööle minna. Eksju, täitsa normaalne inimene olen.. Mul on selle alaga väike kokkupuude olemas, töötajatega ka olen kokku puutunud ja tegelikult oleks see väga vahva tööalane väljakutse. Ja ma nüüd ei teagi miks ma kartma olen hakanud. Ehk tundub liiga suur muutus? Samas ma olin alguses sellest töökohast vaimustuses, siiani tundub vahva võimalus end tõestada. Segased tunded, väga segased. Samas see on alles vestlus, kes teab kuidas see kujuneb ja ega siis kohe ju otsust ei tehta.

Viimasel ajal on ka natuke kurvemaid uudiseid tulnud, kallis inimene lahkus meie juurest. Tal oli vanust juba päris palju- omajagu elatud, omajagu nähtud, teiste jaoks olemas oldud ja hädalisi aidatud, kuid ikkagi väga väga kurb sündmus. Siiani tikub pisar silma, kui mõtlen, et teda ei ole enam meiega. Ja veel rohkem tekitab südamevalu see tunne, et ma tahtsin talle veel külla jõuda. Plaanisin juba mitu nädalat seda reisi aga kuna auto oli natuke ai, siis ei saanudki minna. Ja auto saime terveks alles ärasaatmise ajaks. Siis oli küll tunne, et miks. Miks just nii, miks ei võinud enne saada. Oeh, emotsioonid keevad üle.

Ja, et mitte nii kurvalt lõpetada- ma olen natuke poolvääriskivimaalima avastanud. Üks vahva sõbranna tutvustas mulle seda maailma juba natuke aega tagasi aga siis ei olnud minu jaoks vist õige hetk. Lihtsalt ei tõmmanud nende suunas. Nüüd siis kuuke tagasi tekkis tunne, et ma kohe pean endale mõne kivikese soetama ja endale ühe hingega ehte tegema. Just selle, mis oleks mulle ja toetaks mind. Sellest tulenevalt on juba nii, et olen paar ehet veel lisaks teinud. Ja proovingi seda teed minna, et kui inimene soovib ja mul õige tunne tekib, siis ma võtan selle tegemise ette. Ilma õige tundeta ei suuda ma kivikestesse positiivsust panna ning ilma selleta ei ole ehe nii müstiline, kui võiks olla. Idee on südamega asju teha ja positiivset energiat sisse põimida. 🙂

 

Advertisements

Komandeeringumõtted

Eelmise nädala lõpus sain uudise, et M sai endale kauge objekti. Süda vajus saapasäärde seda uudist kuuldes ning kohe tekkis ka küsimus, et kas jälle komandeering? Kas tõesti jälle? Kui kaua? Miks? Õnneks ette ruttavalt võin öelda, et õnneks hetkel veel on õhtuti koju tulnud. Aga ausalt, ära hirmutas küll. Kogu eelmise aasta stress ja E närvilisus tuli vägagi selgelt meelde..

Otseselt ma komandeeringut ei kardagi, tööl peab ju käima, et saaks ära elatud. Kõige enam tekitab E suhtumise stressi ja muret, ta on totaalselt issikas. Iga hommik ärgates uurib kus issi on, lõuna paiku uurib kas issi tuleb juba koju ja õhtul juba ootab akna juures. Neil on omad issi-tütre tegevused ja väga kahju oleks, kui jälle peaks issi kaugel olema ning laps oma tunnetega pea üksi võitlema. Jah, tal olen ka mina aga ta ei oska end alati nii hästi väljendada ning asjadest arusaamisega on sarnane teema. Ta võib küll aru saada, et issi tööl, kuid ta on jälle iga õhtu koju tulnud, kuidas siis nüüd ei tule. Ajataju on lihtsalt väga väike ja alatihti tuleb siis rääkida ning last lohutada. Oeh, eelmine aasta oli see kole kole kogemus.

Eelmine aasta oli vahepeal pea kuu, kui E nuttis end magama, sest ootas issit aga issi ei tulnud ju. See oli ehk kolmas komandeeringukuu. Muidugi M käis nv kodus ja see tekitaski lapses ju segadust, et vahepeal on kodus aga siis jälle ei ole, mis mõttes nagu.

Õnneks see kord läks hästi, hommikuti vara stardib objekile ja õhtul 18/19 aeg jõuab koju. Muidugi siis ei jõua kodus miskit teha, kuid vähemalt on kodus ning mina ja E oleme rõõmsad, vägagi rõõmsad. Just see tunne, et pere on koos ning õhtuti saab siis mõnusalt ühtse perena magama minna, ilma üleliigse muretsemiseta.

Huvitav ongi, et mina ja M oleme sellised rahulikud inimesed, kellel meeldib kodus olla ning perega koos aeega veeta. Me ei  tunne suurt vajadust üksteisest pikalt eemal olla, et nö puhata või ennast välja elada. St oleme nii mõneski mõttes sarnased ning hindame sarnaseid asju, just pere osas. Teeme asju ka eraldi, kuid pere on ikkagi esikohal, pigem puhkame ja lõõgastume perena koos, mitte ei ole tihti vajadust  sõpradega omaette olla. Kuid eks vahest on sõpradega ka vaja olla, teineteisest eeemal ning see on ka täitsa loogiline, vaheldust peab olema. Point, inimene peab olema see kes ta on, mitte end kellegi teise pärast muutma. Nüüd hakkas teema juba kuhugi mujale kiskuma, kui plaanis oli.. 😛

Põhiline ongi, et komandeering on hetkel tagaplaanil, M käib õhtuti kodus, kuigi sõita on 2 h tööle ja 2h koju. Lihtsalt plaanitasid oma plaanid kuidagi paika, et saaks nii käia. Kui nüüd jäi mulje, et pere pärast, siis eks see on ka mõjutaja, kuid lihtsalt nii tundus kõigile loogilisem ja parem variant. 2in1 ja mulle ning E´le sobib see ideaalselt 🙂

ARK sõidueksam, meenutused ja mõtted

Katre kirjutas just postituse ARK sõidueksami kohta, soovitused, mis võivad kasuks tulla. Postitust lugedes tuli elavalt meelde enda eksamiks valmistumine ning toredate inimeste soovitused. Seega mõtlesin enda jaoks kirja panna (ehk on kellelgi veel abiks), milliseid asju ma ise järgisin, et eksam korrektselt sooritatud saaks . 🙂

Kõige olulisem ongi külma närvi säilitamine. Tegelikult on seda keeruline teha, ikkagi suur samm, mille tahaks esimesel korral edukalt ära teha. Mina läksin kohale, saatsin M`i ja E ära ning läksin rahulikult ARKi sisse ja ootasin seal. Just selle mõttega, et üksinda olles saan kergemini rahuneda, omi mõtteid mõelda ja eesootavasse sisse elada. Minu närvist vabanemise rituaali kuulub ka sügavalt sisse ja välja hingamine, ma lausa tunnen seda tehes kuidas mured välja hingan.

Vali eksami sooritamiseks linn, kus oled ennegi sõitnud. Ise sõitsin nö kodulinnas ning eksami sooritasin samuti seal. Muidugi pole ma tervet linna läbi sõitnud, kuid enamus olulisemaid kohti on mitmeid kordi läbi sõidetud ning nö nipikad on teada. Ja muidugi nö koduses keskkonnas on mugavam sõita ka, tekitab natuke turvatunnet. Kui keerulisemad kohad on teada, siis on sõita lausa rõõm.

Harjutamine- ära kunagi harjuta eksamipäeval! Mina tegin viimased boksiharjutused ja tagurdamised päev enne eksamit. Kindluse mõttes “laotasime” platsi maha ning harjutasin mitmeid kordi nii üht kui teist harjutust. Lasin ka M´il harjutada, lihtsalt niisama, et ma üksi ei peaks harjutama. Muidugi ei harjutanud ma varem ka igapäevaselt, siis kui tuju tekkis, “laotasin” vajalikud asjad maha ning harjutasin.  Eksamipäeval harjutamise miinus on see, et harjutus ei pruugi kesteabmiks välja tulla ning see tekitab jällegi närvi. Lihtsalt siis tuleb puhata ja mõelda positiivseid mõtteid.

Mugavad riideid ja jalanõud annavad palju juurde. Minit ei tasu kanda, seda mainis juba sõiduõpetaja. Kõige parem ongi nö igapäevaste riietega minna, tekitab natukene mugavustunnet ning kindlust. Vähem stressamist, kuna tunned end mugavalt ja mugavus on suhteliselt tihti just vägagi oluline aspekt.

Suhtumine on ka tähtis. Mina võtsin seisukoha, et ma lihtsalt lähen ja teen selle sõidu ära. Põdesin ja muretsesin küll, kuid sisestasin endale, et ma ju oskan sõita (miks muidu autokool lõpetatud on) ja seegi sõit ei ole keerulisem, kui õppesõit. Kui ma juba eksamiautos olin, ei olnud enam väljapääsu ja tuli anda endast parim. Mõtlesingi sellele, et ma pean nii liiklema, et ma ei ohustaks ennast ega teisi. Keskendusin sõitmisele ja teiste jälgimisele ning üleliigne mõtlemine kadus ära.

Rääkimine ja küsimine tuleks kindlasti meelde tuletada 😀   Kui ikkagi midagi segaseks jääb, siis tuleb julgesti suu lahti teha ja üle täpsustada. Mõned inimesed ei saa võõrastega hästi jutule ning siis võib selle sammu tegemine raske olla, kuid tegelikult tasub see ära. Ma isegi ei ole võõrastega suhtlemises esirinnas, kuid sellises olukorras tuleb seda lihtsalt teha. Eksami ajal oli üks olukord, kus ma ei olnud 100% veendunud, kas harjutus tuleb uuesti alustada või mitte, siis konkreetselt küsisingi kuidas on. Kui täpsem olla, siis külgboksi tehes läksin esirattaga vastu äärekivi ning kartsin, et sellega on esimene katse lõppenud. Õnneks suu lahti tegemine ja küsimine, kas peaksin uuesti alustama või võin harjutusega jätkata, päästsid mu ning võisin harjutusega jätkata ning end ilusti ära parkida. Jah, katse läks arvesse, kuna ma ei läinud hooga vastu äärekivi (nö kontrollitud puude, hästi hästi tasa) ning olin võimeline end ilusti sisse manööverdama.

Eks igal inimesel on omad nipid, kuidas ärevusega võidelda, kuid minu jaoks olid just need olulised. Kui mul kunagi ehk tuleb uuesti idee, et tahaks mõnda teist mootorsõidukit juhtida ja pean kogu selle tee uuesti läbima, siis on hea neid punkte uuesti vaadata ning meelde tuletada mida võiks meeles pidada.