Loba

Jõulud lähenevad meeletu kiirusega. Tõesti kohe nii kiirelt, et isegi ei saa aru, kuhu aeg kaob.

Viimase nädala kakleme E köhaga ja nüüd paar päeva juba lisaks ka nohuga. Päeval ei ole midagi hullu, kuid ööd on hakitud ja väsitavad. Köha oli eelmise nädala alguses niii natuke, et ei saanudki seda köhaks nimetada- korra/kaks köhatas päeva jooksul. Nädala lõpust on aru saada, et ikkagi köha ja nii saigi köharohu järgi haaratud. Ehk läheb varsti üle, tahaks juba tema olemise kergemaks saada ja isegi öösel magada.

Vaba aja sisustan raamatutega, naudin veel lugemist. Paari päevaga lugesin 2 raamatut läbi. Täitsa huvitavad olid, S.E. Greeni raamatu eelmise osa (oleks nagu nii, selles loetud raamatus on peategelane sama ja teema läheks nagu edasi) lugesin läbi ja mulle hakaks tema stiil meeldima. Tundub, et pean edaspidi raamatukokku minnes juba nimekirja tegema, siis hea valida, mitte riiulite vahel uidata.
S.E. Green- Tapja sinu sees
S. Holt- Neelatud

Täna saabus E`le esimene jõulupakk, kui lasteaia pakikesed välja arvata (seal õnnestus kõigil vahvatel lastel lausa 2 pakki saada- valla poolt kommipakk ning lasteaia poolt veel üks pehme kaisuka pakk). Seda pakki ei osanud oodata, seega siis suurem oli üllatus. Pakis oli magusat, nagu ikka, ning natuke ka harivat, seega ideaalne pakike sellises vanuses tegelasele.  Sellised vahvad üllatused teevad tuju nii rõõmsaks.

Ise üllatasime E kasvatajaid lasteaias- tegime kõigile tema rühma kasvatajatele pisikesed pakikesed. Lihtsalt vahva, et tema rühmas on nii vahvad kasvatajad ning tekkis tahtmine neid meeles pidada. Muidugi tehti ka ühine kingitus, kõikide vanemate poolt, kuid mulle jäi kripledama ning tahtsime veelgi rohkem neid üllatada. Loodetavasti neile meeldis pakike.

Hetkel proovimegi end jõululainele viia, käisime metsas kuuseotsingul ning homme toome juba kuuse tuppa. Naudime lihtsalt koos olemist ning külastame oma lähedaseid. Kahju on ainult sellest, et lund ei ole. Lume puudumine on nagu Grinch, kes jõulud varastas. 😛

 

 

 

 

 

 

Komandeeringumõtted

Eelmise nädala lõpus sain uudise, et M sai endale kauge objekti. Süda vajus saapasäärde seda uudist kuuldes ning kohe tekkis ka küsimus, et kas jälle komandeering? Kas tõesti jälle? Kui kaua? Miks? Õnneks ette ruttavalt võin öelda, et õnneks hetkel veel on õhtuti koju tulnud. Aga ausalt, ära hirmutas küll. Kogu eelmise aasta stress ja E närvilisus tuli vägagi selgelt meelde..

Otseselt ma komandeeringut ei kardagi, tööl peab ju käima, et saaks ära elatud. Kõige enam tekitab E suhtumise stressi ja muret, ta on totaalselt issikas. Iga hommik ärgates uurib kus issi on, lõuna paiku uurib kas issi tuleb juba koju ja õhtul juba ootab akna juures. Neil on omad issi-tütre tegevused ja väga kahju oleks, kui jälle peaks issi kaugel olema ning laps oma tunnetega pea üksi võitlema. Jah, tal olen ka mina aga ta ei oska end alati nii hästi väljendada ning asjadest arusaamisega on sarnane teema. Ta võib küll aru saada, et issi tööl, kuid ta on jälle iga õhtu koju tulnud, kuidas siis nüüd ei tule. Ajataju on lihtsalt väga väike ja alatihti tuleb siis rääkida ning last lohutada. Oeh, eelmine aasta oli see kole kole kogemus.

Eelmine aasta oli vahepeal pea kuu, kui E nuttis end magama, sest ootas issit aga issi ei tulnud ju. See oli ehk kolmas komandeeringukuu. Muidugi M käis nv kodus ja see tekitaski lapses ju segadust, et vahepeal on kodus aga siis jälle ei ole, mis mõttes nagu.

Õnneks see kord läks hästi, hommikuti vara stardib objekile ja õhtul 18/19 aeg jõuab koju. Muidugi siis ei jõua kodus miskit teha, kuid vähemalt on kodus ning mina ja E oleme rõõmsad, vägagi rõõmsad. Just see tunne, et pere on koos ning õhtuti saab siis mõnusalt ühtse perena magama minna, ilma üleliigse muretsemiseta.

Huvitav ongi, et mina ja M oleme sellised rahulikud inimesed, kellel meeldib kodus olla ning perega koos aeega veeta. Me ei  tunne suurt vajadust üksteisest pikalt eemal olla, et nö puhata või ennast välja elada. St oleme nii mõneski mõttes sarnased ning hindame sarnaseid asju, just pere osas. Teeme asju ka eraldi, kuid pere on ikkagi esikohal, pigem puhkame ja lõõgastume perena koos, mitte ei ole tihti vajadust  sõpradega omaette olla. Kuid eks vahest on sõpradega ka vaja olla, teineteisest eeemal ning see on ka täitsa loogiline, vaheldust peab olema. Point, inimene peab olema see kes ta on, mitte end kellegi teise pärast muutma. Nüüd hakkas teema juba kuhugi mujale kiskuma, kui plaanis oli.. 😛

Põhiline ongi, et komandeering on hetkel tagaplaanil, M käib õhtuti kodus, kuigi sõita on 2 h tööle ja 2h koju. Lihtsalt plaanitasid oma plaanid kuidagi paika, et saaks nii käia. Kui nüüd jäi mulje, et pere pärast, siis eks see on ka mõjutaja, kuid lihtsalt nii tundus kõigile loogilisem ja parem variant. 2in1 ja mulle ning E´le sobib see ideaalselt 🙂