Muutused

Eks on paratamatu, et elus on järjest muutuseid, nii häid kui halbu. Meie pere muutus on muidugi hea, kuid vajab harjumist, suur samm ikkagi.

Nimelt läks meie väike E lasteaeda. Käisime küll ühel päeval kohal, lihtsalt tutvumas ja harjutamas natukene, kuid ikkagi on suur muutus aset leidnud. Järjekorras on ta olnud umbes kuuke või ehk 2, ma ei teagi. Mis ema, eksju. Tegelikult pani M ta järjekorda ja ma ei teagi kunas see täpselt toimus. Et valet muljet ei jääks, siis see oli eelnevalt meil ikka läbi räägitud ja ühine otsus, kuid vormistamine jäi M kanda.

Esimene päev oli vahva. E oli täitsa vaimustuses- palju uusi mänguasju, huvitav koht, palju lapsi ja väljas oli veelgi rohkem atraktsioone. Kuna me tegime nö tutvumispäeva, siis olime kohal ehk paar tunnikest, seni kuni lapsed hakkasid sööma kogunema. Kogu käimisest ja olemisest sai E veelgi hoogu juurde ja nüüd ootab kannatamatult, et saaks veel minna ja mängida. Arvas isegi, et ma ei pea temaga koos olema, saab ise ka mängitud ja oldud. Emasüda ei suuda seda uskuda, laps juba nii suur, et tahab mind hüljata, kuidas küll nii ruttu? Oh, aeg lausa lendab.

Järgmine nädal läheme juba uue hooga, siis proovime iga tööpäev kohal olla ja harjutada omaette olemist. Kui lapsele sobib, siis ehk ka uinumist. Ise ei plaani ma muidugi kohe koju tulla, otsin läheduses tegevust, st vajadusel saan kohe minna lapse juurde. Samas kui mõned päevad juba täitsa okeid on, siis plaanin koju tulla. Õnneks elame ligidal, kodust lasteaeda max 10 minutit autosõitu.

Kui tunnetest rääkida, siis E on õnnelik. Kuigi ega ta ei jaga veel, et hakkab seal rohkem olema ja mina ikkagi ei ole tema juures (kuigi ise on nõus ju nö üksi seal olema). Samas ta on piisavalt seltsiv, et peaks teistega hästi klappima ning igatsus peaks tahaplaanile jääma. Ma kardan enda tundeid rohkem- ei ole harjunud ju lapsest nii kaua eemal olema. Lisaks see tunne, et olen halb ema, kui saadan lapse lasteaeda ja ise olen kodus (alguses muidugi). Ja igatsus- praegu tegutseb ta minu läheduses ja saan igal hetkel tema juurde minna. Muidugi kõige suurem igatsus tekib alguses kindlasti sellest lobast, mis mind pidevalt ümbritseb, oeh. Mõtteid ja tundeid on liigagi palju, see kõik vist võtab aega ja harjumist. Ma saan sellest ilusti aru, et talle endale on seda vaja- saab teistega rohkem seltsida, õpib uusi ja huvitavaid asju, saab sõpru juurde, õpib kollektiivis olemist ning üldiselt teistega läbi saamist ning saab palju vahvaid emotsioone.

Siiani on veider mõelda, et esimene päev on juba seljataga ja meie pisike E on suurte laste ridades. Aeg kaob ikka megakiirusel ning varsti ei saagi aru, kui E on täiskasvanu ning tuleb koju koos oma lastega.

Advertisements

Crossfire seeria, post 2

Viimasel ajal olen märganud, et mitmed inimesed on leidnud minu blogis postituse, kus olen maininud Crossfire seeriat. Võimalik, et loodeti midagi täpsemat raamatutute kohta leida, kuid õnneks või kahjuks seal ei olegi nii palju kirjas.

Kohati panin mõne enda mõtte kirja selle pärast, et pärast oleks hea arvet pidada, mida olen lugenud. Paberile nimekirja ei ole mõtet teha, nagunii suudan selle kuhugi ära panna ja veel nii hästi, et pärast ei leia üles. Paratamatult ei ole ma nii hea kirjasoonega, et oskaksin midagi head ja tabavat antud raamatute kohta öelda. Kui siis nii palju, et mulle need raamatud meeldisid ja julgen soovitada teistele huvilistele 🙂

Crossfires on nii armastust, romantikat, saladusi, tülitsemisi, piisavalt suhtearendusi ja erootikat. Kellele sellised asjad meeldivad, need kindlasti loevad huviga. Lisaks ei ole mõtet raamatut Viiekümne varjundiga võrrelda- võivad natuke sarnased olla aga ikkagi on nad täitsa iseseisvad raamatud. Lisaks seal peituvad intriigid ja enda eest võitlemised, seda kõike on piisavalt, et lugejas huvi üleval hoida ning tekitada huvi ka järgmiste osade suhtes. Nö kõrvalseisvate isikute suhted ja käitumised- kõik annavad piisavalt vürtsi juurde ning vahepeal tekitavad tunde, et kogu raamat ei keerlegi ainult peategelaste ümber.

Seega, kes kahtleb kas lugeda või mitte- loe! Muidu ei saagi teada, kas raamat meeldib või mitte. Kui ikkagi jääb võidutsema mitte, siis saab raamatu alati pooleli jätta.

“The Fault in Our Stars”

Üks tore sõbranna jagas enda filmielamusi minuga ning ka mõnda filmi, mida ma võiks vaadata. Nii siis võtsingi end kätte ja tegin üle pika aja filmiõhtu ja filmiks osutus “The Fault in Our Stars”.

Film nagu film ikka- noored, armastus, seiklus aga seal oli üks väga suur aga.Kogu loo põhimõte on selles, et 2 noort armuvad juhuslikult, ühe katsumus on vähk ning teisel vähk, mis oli juba võidetud või vähemalt nii tundus. Algus tundus tõesti juba lootustandev, kuna Augustus suhtus Hazelisse hästi ning neil tekkis ajapikku tore romaan. Armastus on enamus juhtudel tore ning seda enam, kui üksteist leiavad inimesed, kes tõesti kokku sobivad.

Tegelikult mis ma ikka filmi ümber jutustama hakkan, osad on seda nagunii näinud ja kes ei ole, siis nemadki saavad vaadata. Ma lihtsalt olin liiga kurvalt üllatunud, kuidas üks lootustandev paar kistakse üksteisest eemale, lõplikult eemale. Üldiselt ma väga tõsine pisardaja ei ole, kuid antud film võttis juba oma suurte tõusudega pisara silma ja veelgi rohkem tegi seda meeletult kurb lõpp.. Ma saan aru, et keegi ei sundinud mind seda vaatama aga kui juba algus on tehtud, siis ei taha ju pooleli ka jätta. Ja samas, see filmielamus pani mind palju rohkem elu üle mõtlema. Kunagi ei tea mis meiega juhtuda võib või meie lähedastega.

Aga midagi positiivset ka kogu selle kurva loo juures- teisi inimesi enda ümber tuleb väärtustada ning kui tunned, et oled armunud, siis tuleb sellel tundel lasta end kaasa viia. On ju väga mõnus end armununa tunda ning veelgi enam, kui armumisest saab armastus. Tõelist sügavat ja kaasa viivat tunnet ei pruugi ju tihti tunda, ehk isegi kord elus ning siis tuleb ju seda nautida. Vahest taban end mõttelt, et mul on vedanud, et M`i kohtasin ning läbi erinevate takistuste oleme siiani koos ning meil on üks imearmas tütar 🙂    Ja siiani tunnen hinges seda meeldivat värinat, kui ta jälle peale pikka töönädalat koju tuleb (ja ära saates on pool päeva kindlasti kurbus lahutamatu osa).  Seega ma tõesti usun, et armastus on üks võluväega tunne, mis võib inimesi muuta ja imesid uskuma panna.

Jah, tahtsin filmist kirjutada, siis avasin, et ümberjutustust pole vaja ja jälle libises teema natuke teiseks kui plaanisin. Täna ei taha jutujärg kuigi hästi sõna kuulata.. Aga mis ikka, sain natuke enda arvamust avaldada 🙂